Tiivalöök. Luulet, 1963-1983

Liidia Tuulse luulekogu „Tiivalöök. Luulet 1963–1983“ ilmus kirjastuses Eesti Raamat 1989. aastal. Tegemist on valikkoguga, kuhu on koondatud autori looming kahest Rootsis trükivalgust näinud raamatust – „Lumi ja liiv“ (1968) ning „Linde pihlaka võrast“ (1983). Väljaanne toob kodumaise lugejani valiku paguluses kirjutatud luulet, mille kaudu kajastuvad nii isiklikud kui ka rahvuslikud kogemused. Kogumikus on koondatud kaante vahele 20 aasta loominguline periood, mis annab ülevaate Tuulse poeetilisest arengust ja püsivatest teemadest.

Tuulse luule keskmes on lüüriline eneseväljendus, kus põimuvad loodusmotiivid, igatsus kodumaa järele ja sisemine rahutus. Tema tekstid on tihti meditatiivsed, ent samas ka selgelt visuaalsed, luues kujundeid lumest, liivast ja pihlakaokstest, mis saavad tähenduskandjateks nii üksikisiku kui ka rahvuse saatuse mõtestamisel. Paguluses kirjutatud luule väljendab ka kahestunud kuuluvust – kodumaa meenutus ja uue elukeskkonna kogemus põimuvad ühtseks poeetiliseks tervikuks. „Tiivalöök“ vahendab seeläbi nii isiklikku sisekaemust kui ka laiemat kultuurilist kogemust, olles tunnistus väliseesti kirjanduse elujõust.

Liidia Tuulse (1924–2012) oli eesti luuletaja ja tõlkija, kes pärast Teise maailmasõja lõppu asus elama Rootsi. Seal tegutses ta kirjanduslikult aktiivselt, avaldades luulekogu „Lumi ja liiv“ ning hiljem „Linde pihlaka võrast“. Lisaks oma loomingule tõlkis ta saksa ja rootsi keelest eesti keelde ning aitas seeläbi rikastada pagulaskirjanduse sidet maailmakirjandusega. Tema luule on hinnatud oma siiruse ja kujundliku väljenduse poolest, pakkudes kodu-Eesti lugejale 1980. aastate lõpus uut ja seni vähe tuntud vaatenurka eesti luulele.