Kuradisaare ingel

Norra kirjaniku Levi Henrikseni romaan „Kuradisaare ingel“ põimib endasse väikese kogukonna elu, isikliku kaotuse, vaikse mässu ja lunastuse motiivid. Tegu on teosega, mille keskmes on noorukliku mässumeelsuse ja vaimse rännaku vahele jääv peategelane – mees, kes pöördub tagasi oma lapsepõlvemaile, et leida üles midagi, mis on ajas kaduma läinud. Kuradisaar, millele pealkiri viitab, on geograafiline ja sümboolne koht – ühiskonna äärealal asuv paik, kus elavad kõrvaletõrjutud, kuid ka need, kes on leidnud seal mingi oma tõe või rahu. See ruum võimaldab tegelastel tegutseda väljaspool harjumuspäraseid piire, paljastades nende tõelised motiivid ja sisemised vajadused.

Henriksen kujutab oma tegelasi empaatilise, ent kainelt realistliku pilguga. Nende sisemine segadus, süütunne, igatsus või armastuseiha ei ole esitatud melodramaatiliselt, vaid vaoshoitult – tihti läbi väikeste žestide, katkiste lausete ja vaikimise. Loo keskmes on kergelt katkine mees, kelle maailmapilt ei mahu enam uskumuste ega varasemate tõekspidamiste piiridesse. Nii saab alguse tema otsing – enese, jumala ja lepituse järele. Henriksen oskab peene täpsusega kujutada põhjamaist, kergelt kõledat, kuid samas lootust kandvat keskkonda. Tema keeles on nii karedust kui leebust, kõneviisis midagi poeetilist, aga mitte ilustatud. „Kuradisaare ingel“ pole seiklusromaan, vaid sisemine rännak, mis haarab vaiksel, ent kindlal moel.

Levi Henriksen (snd 1964) on norra kirjanik, ajakirjanik ja muusik, kelle loomingut iseloomustab tugev side kohaliku kultuuri ja väikeste kogukondadega. Tema teosed käsitlevad sageli inimesi, kes seisavad silmitsi muutumise, leppimise või kaotuse vajadusega. Henriksen sai rahvusvaheliselt tuntuks romaaniga „Kui igatsus on suurem kui hirm“, kuid „Kuradisaare ingel“ jätkab samas tundlikus, elulähedases ja hingelisi küsimusi käsitlevas laadis. Tegu on raamatuga, mis kõnetab lugejat, kes otsib kirjandusest vaikseid, ent selgepiirilisi lugusid eksistentsiaalsete teemade ja põhjamaise vaimu ristumiskohalt.