Ülestõusmine

Lev Tolstoi romaan „Ülestõusmine“ käsitleb sügavalt eetilisi ja sotsiaalseid küsimusi, keskendudes inimliku süütunde ja lunastuse temaatikale. Teose keskmes on vürst Dmitri Nehljudov, kes nooruses on võrgutanud ja hülganud lihtsa neiu Katjuša Maslova. Aastaid hiljem kohtab ta naist uuesti, seekord kohtualusena mõrvaprotsessis. See juhuslik kokkupuude raputab Nehljudovi sügavalt, sundides teda üle vaatama oma senise elu, moraalsed valikud ja ühiskondlikud tõekspidamised. Järgnevalt pühendab ta end Katjuša abistamisele ja laiema ebaõigluse vastu võitlemisele.

Romaani tegevustik liigub kohtusaalist Siberi vangikolooniateni ning selle jooksul kujutatakse mitmekihiliselt Vene keisririigi ühiskonda: aadlit, ametnikke, talupoegi ja vangistatuid. Tolstoi näitab, kuidas institutsionaalne ebaõiglus ja moraalne ükskõiksus rikuvad inimelusid ning kuidas kahetsus võib viia eksistentsiaalse ärkamiseni. Nehljudovi sisemine teekond on kujutatud peene psühholoogilise täpsusega, mis on iseloomulik kogu Tolstoi hilisloomingule. Erinevalt autori varasematest romaanidest, nagu „Sõda ja rahu“ või „Anna Karenina“, on „Ülestõusmine“ selgemalt didaktiline ja ideoloogiline, peegeldades Tolstoi usulist ja eetilist maailmavaadet.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene kirjanduse üks suurkujusid, kelle loomingul oli märkimisväärne mõju mitte ainult kirjandusmaailmale, vaid ka eetilisele mõtteviisile 19. ja 20. sajandil. Tema hilisematel aastatel kujunes temast veendunud kristlik anarhist ja patsifist, kes lükkas tagasi oma aadliseisuse ja ilmaliku eluviisi. Just sel perioodil valmis ka „Ülestõusmine“, mis väljendab tema ühiskonnakriitilisi ja moraalseid tõekspidamisi. Teos tekitas oma ilmumise ajal palju vastukaja ning seda peetakse sageli Tolstoi kõige otsesemalt ideoloogiliseks romaaniks.