Sõda ja rahu 4. osa

Lev Tolstoi suurromaani „Sõda ja rahu“ neljas osa toob eepilise jutustuse finaalile lähemale, keskendudes nii 1812. aasta isamaasõja järelkajadele kui ka tegelaste isiklikele saatustele, mis arenevad sõjakoleduste ja rahuootuse taustal. Kui varasemates osades on vaheldunud lahingustseenid, ajaloolised mõtisklused ja seltskondlikud suhted, siis neljandas osas tõuseb esile elu jätkumise küsimus: mida tähendab taastumine pärast kõikehävitavat konflikti, kuidas lepitakse kaotuste ja sisemiste muutustega ning mis annab inimese elule mõtte ka kõige raskematel hetkedel.

Peategelased Pierre Bezuhhov ja Andrei Bolkonski seisavad silmitsi eksistentsiaalsete valikutega, mis ei puuduta enam ainult neid endid, vaid ühiskonda ja inimkonda laiemalt. Pierre’i vabanemine prantslaste vangistusest ja tema sisemine ärkamine annavad loole lootusrikka tooni, samas kui Andrei traagiline liin toob kaasa sügavaid mõtisklusi elu ja surma, armastuse ja meelerahu kohta. Nataša Rostova tegelaskuju läbikogetud kahetsus ja eneseleidmine viivad teda vaikselt uue elurütmi suunas. Tolstoi vaatleb tegelasi mitte ainult kui isikuid, vaid kui mõtlemisviise ja elutunnetusi, mis rulluvad lahti ajaloo suurte jõudude kõrval.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene klassikalise kirjanduse suurkuju, kelle loomingus põimuvad realistlik ühiskonnakujutus ja sügavalt filosoofiline lähenemine inimese eksistentsile. „Sõda ja rahu“, mis valmis aastatel 1865–1869, on üks tema monumentaalsemaid teoseid, ühendades ajaloolise romaani, psühholoogilise uurimuse ja mõtiskluse ajaloo liikumise seaduspärade üle. Neljas osa tähistab selle teose vaimse ja narratiivse arengukaare küpsemist, viies lugeja mitte ainult sündmuste lõpule, vaid ka küsimusteni, millel pole üheseid vastuseid. Eesti keeles on romaan ilmunud mitmes jaos, 1985. aasta väljaanne kuulub tervikliku tõlke viimaste osade hulka, pakkudes põhjalikku ja nüansirikast tõlgendust vene kirjandusklassikast.