Sõda ja rahu 4. osa

„Sõda ja rahu“ on Lev Tolstoi suurromaan, mida peetakse nii vene kui ka maailmakirjanduse üheks tähtteoseks. Teos avab laiahaardelise pildi Venemaa ühiskonnast Napoleoni sõdade päevil, põimides ajaloolised sündmused ja väljamõeldud tegelaste elusaatused. Romaani neljas osa viib lugeja sündmustiku lõpufaasi, kus sõjalised vapustused, isiklikud tragöödiad ja sisemised muutused jõuavad kulminatsioonini. Tolstoi kujutab detailitäpselt nii lahingute käiku kui ka inimeste igapäevaelu, sidudes omavahel suurt ajalugu ja intiimseid isiklikke hetki.

Romaani eripära seisneb selle mitmekihilisuses. Ühelt poolt on tegemist realistliku ajaloolise jutustusega, mis tugineb põhjalikule teadmisele 19. sajandi alguse Vene ühiskonnast ja Napoleoni sõjakäikudest. Teisalt on teos ka filosoofiline arutlus inimese tahte, ajaloo paratamatuse ja rahva rolli üle suurtes muutustes. Tolstoi tegelaskujud – Pierre Bezuhhov, Andrei Bolkonski, Nataša Rostova ja paljud teised – läbivad oma sisemisi katsumusi, mis muudavad nende elu ja maailmapilti. Nii kujuneb „Sõjast ja rahust“ mitte ainult eepiline ajalooline romaan, vaid ka sügav uurimus inimese hingest ja tema kohast ajaloos.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene kirjanik, filosoof ja mõtleja, keda peetakse üheks suurimaks realistliku romaani meistriks. Tema loomingusse kuuluvad lisaks „Sõjale ja rahule“ ka romaanid „Anna Karenina“ ja „Ülestõusmine“, aga samuti rohkelt novelle, jutustusi ja filosoofilisi kirjutisi. Tolstoi loomingut iseloomustab sügav huvi inimloomuse, moraali ja ühiskondlike probleemide vastu. Tema mõju ulatus kirjandusest kaugemale – ta oli ka religioosne mõtleja ja ühiskonnakriitik, kelle ideed inspireerisid hilisemaid rahuliikumisi. „Sõda ja rahu“ on jäänud tema loomingulise pärandi keskseks osaks, ühendades kirjandusliku meisterlikkuse ja filosoofilise sügavuse.