Sõda ja rahu 4. osa

„Sõda ja rahu” on Lev Tolstoi suurromaan, millel on tema loomingus keskne koht. Neljas osa, mis ilmus eesti keeles 1957. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel, lõpetab selle mastaapse teose, kus käsitletakse Napoleoni sõdade perioodi ja vene ühiskonna muutusi. Romaani algne kavatsus oli osa kavandatud triloogiast dekabristide teemal, kuid teose kasvades koondus see konkreetsemalt 1812. aasta sündmustele ja nende mõjule. Teos põimib endas ajaloolist ainest ja filosoofilisi mõtisklusi, luues sügava pildi nii sõja lahingutest kui ka inimeste isiklikest saatusetest.

Romaani viimane osa toob esile tegelaste sisemised arengud ja nende kohandumise uute oludega pärast sõdade möödumist. Tolstoi ei keskendu ainult suurtele lahingutele või ajaloolistele tegelastele, vaid pöörab tähelepanu ka argistele hetkedele, perekondade ja suhete kujunemisele ning inimese sisemisele maailmale. Autori põhjalik uurimistöö ajalooliste allikatega annab tekstile dokumentaalse täpsuse, kuid samaaegselt on see ka filosoofiline arutlus inimese vabadusest, ajaloo paratamatusest ja moraali küsimustest. Romaani lõpetavad peatükid annavad lugejale mõtlemisainet inimliku eksistentsi ja ajaloo seaduspärasuste üle.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene realistliku romaani suurkuju, kelle looming on jätnud sügava jälje maailma kirjanduslukku. Tema teoseid iseloomustavad põhjalik tegelaste siseelu kujutus, ühiskondlikud ja filosoofilised teemad ning laialdane ajalooline taust. „Sõda ja rahu” on tema kõige mahukam ja ambitsioonikam teos, mille kirjutamisele pühendas ta kuus aastat. Tolstoi uuris selle tarbeks rohkelt memuaare, kirju ja dokumente, et anda edasi võimalikult autentne pilt 19. sajandi alguse Vene ühiskonnast. Neljas osa lõpetab selle suurteose, kinnistades romaani kui ühe maailma kirjanduse tippsaavutustest.