Sõda ja rahu 3. osa

„Sõda ja rahu“ kolmas osa ilmus eesti keeles 1956. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel. Romaanil on Lev Tolstoi loomingus keskne koht, olles tema kõige ulatuslikum ja ambitsioonikam teos. Esialgu kavandas autor tervet triloogiat, mis oleks käsitlenud dekabristide liikumise sündmusi, kuid töö käigus piirdus ta kitsamalt 1812. aasta ja sellele eelnenud ning järgnenud perioodi sündmustega. Teose fookuses on Napoleoni sõdade aegne Venemaa, kus ajalooliste sündmuste ja fiktiivsete tegelaste kaudu avatakse nii ajastu poliitiline kui ka sotsiaalne pale.

Kolmanda osa peatükkides põimuvad tegelaste isiklikud saatused laiemate ühiskondlike ja sõjaliste protsessidega. Romaani ulatuslik materjal koondab endas nii täpseid ajaloolisi kirjeldusi kui ka filosoofilisi arutlusi ajaloo olemusest. Tolstoi käsitlus liigub traditsioonilise ajalooromaani piiridest kaugemale, muutes „Sõja ja rahu“ pigem ajastu entsüklopeediaks, kus kirjanduslikud kujundid, dokumentaalne täpsus ja ideeline sügavus moodustavad terviku. Lugeja näeb nii lahinguvälja kirjeldusi kui ka peategelaste siseheitlusi ja moraalseid otsinguid, mis kõik on seotud suurte ajalooliste sündmustega.

Lev Tolstoi (1828–1910) on maailmakirjanduse üks suurkujusid, kelle loomingusse kuuluvad lisaks „Sõjale ja rahule“ ka romaanid „Anna Karenina“ ja „Ülestõusmine“. Tolstoi loomingut iseloomustab terav moraalne ja filosoofiline mõõde, detailitäpsus ning oskus näha üksikinimese elu ajaloo suuremate liikumiste taustal. „Sõda ja rahu“ kujunes tema peateoseks, mille kallal ta töötas kuus aastat ning mis jäi hiljem üheks enim tõlgitud ja uuritud teoseks kogu maailmas.