Sõda ja rahu 2. osa

Lev Tolstoi monumentaalse romaani „Sõda ja rahu“ teine osa jätkab eepilise loo hargnemist, süvendades tegelaste sisemisi arenguid ja laienedes poliitiliste ning ajalooliste sündmuste keskele. Teose keskmes on jätkuvalt Bolkonskite, Rostovite ja Bezuhhovite suguvõsad, kelle saatust mõjutavad ühtaegu nii isiklikud valikud kui ka Napoleoni sõdade pöördelised hetked. Teises osas muutub märgatavamaks sõjategevuse mõju ühiskonnale ja üksikisikule: autor viib lugeja lahinguväljadele, kus Prantsuse ja Vene vägede kokkupõrked hakkavad kujundama romaani sisemist pinget. Samal ajal süveneb ka tegelaste isiklik draama – suhete, kaotuste ja sisemise küpsemise kujul.

Prints Andreid, Pierre’i ja Natašat tabavad muutused, mis ei ole üksnes narratiivsed, vaid ka sügavalt eksistentsiaalsed. Tolstoi analüüsib inimeste motiive, vaateid ja kõhklusi, näidates, kuidas väline sündmustik mõjutab nende sisemaailma. Filosoofilised ja ajaloolised arutlused põimuvad tegevustikuga, eriti sõjapidamise mõtte ja juhuse rolli käsitlustes. Autor ei esita lahinguid kangelasloo võtmes, vaid kui kaootilisi ja sageli arusaamatuid sündmusi, kus inimese roll on piiratud ja ajalugu kulgeb oma rada. Samas muutuvad karakterid üha isikupärasemaks, süveneb nende maailmataju, mis lubab Tolstoil arendada romaani edasi mitte ainult kui ajaloolist eepost, vaid ka kui filosoofilist uurimust inimeseks olemise tingimustest.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene kirjandusklassik, kelle loomingul on sügav mõju nii vene kui maailmakirjandusele. „Sõda ja rahu“, kirjutatud aastatel 1865–1869, on tema üks ulatuslikumaid ja mõjukamaid teoseid, milles põimuvad ilukirjanduslikud karakterid ajalooliste isikutega, ulatudes isiklikest lugudest ülevaate ja üldistusteni ajaloo kulgemisest. Teise osa kaudu kinnistub Tolstoi eriline stiil, kus suur narratiiv liigub koos inimese sisekaemuse ja sotsiaalse reaalsusega. Tema sügav huvi moraali, ajaloo ja inimsuhete vastu teeb „Sõda ja rahu“ ajatuiks ja jätkuvalt mõtestatavaks ka tänapäeva lugejale.