Sõda ja rahu 2. osa

Lev Tolstoi romaani „Sõda ja rahu“ teine osa jätkab mahukat jutustust, milles vahelduvad ajaloolised sündmused ja fiktiivsete tegelaste isiklikud elud. Selles köites süveneb autori tähelepanu sõja mõjule inimesele ja ühiskonnale ning 1812. aasta isamaasõda Prantsuse armee vastu hakkab järjest enam sündmusi raamima. Peategelaste, nagu Pierre Bezuhhovi, Andrei Bolkonski ja Nataša Rostova, sisemised heitlused põimuvad väliste sündmustega, andes mitmekihilise pildi ajastust, kus väärtushinnangud, identiteet ja elu mõte on pideva muutumise all. Samal ajal avab Tolstoi läbi sõjapidamise kirjelduste ka oma filosoofilise vaate ajaloo kulgemisele ning juhuse ja paratamatuse seosele inimtegevuses.

Romaani teises osas muutuvad süžee kontrastid teravamaks: armastus ja surm, truudus ja reetmine, kangelaslikkus ja mõttetus ilmnevad mitmel tasandil. Nähtavaks saab ka sotsiaalsete klasside erinev tajuruum – aadlike peened salongid vastanduvad rindel kogetavale toorusele ja kaosele. Tolstoi ei paku lihtsaid vastuseid, vaid avab karakterite sisemisi mõttemaailmu süvitsi, võimaldades lugejal kaasa elada nii nende otsingutele kui ka eksimustele. Isiklik ja ajalooline põimuvad orgaaniliselt, moodustades suure narratiivse terviku, mis käsitleb elu olemust kõigis selle vastuoludes ja juhuslikkuses.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene kirjanik ja mõtleja, keda peetakse maailmakirjanduse üheks suurkujuks. Tema looming ühendab realistliku kujutuse ja sügava moraalse ning filosoofilise mõõtme. „Sõda ja rahu“, mida ta kirjutas aastatel 1863–1869, on üks tema olulisemaid teoseid, milles ta sidus ilukirjanduse ja ajalookäsitluse enneolematu ulatusega. Tolstoi huvitus inimesest kui ajaloo osakesest ja omaenda elu mõtestajast ning see käsitlusviis teeb „Sõjast ja rahust“ enamat kui romaani – see on ühiskondliku ja individuaalse elu suur analüüs, mille tähenduslikkus ei ole aja jooksul vähenenud.