Näidendid 1886-1910
Näidendid 1886-1910
Järeletulemise võimalusi ei õnnestunud laadida
- Seisukord: Hea (kasutatud)
- Märkused:
- Eesti Riiklik Kirjastus | 1958
- 424 lk | Kõvakaaneline | 140 x 207 mm
- ISBN:
- Keel: eestikeelne
Näidendid 1886-1910 on Lev Tolstoi kogutud teoste sarja köide, mis koondab ühte raamatusse kuus näidendit ja annab läbilõike autori hilisemast draamaloosest. Kogumikus on Esimene viinapõletaja, Pimeduse võim, Hariduse vili, Elav laip, Ja pimeduses paistab valgus ja Temast see kõik tuleb. Need tekstid viivad lugeja talupoegade majapidamistesse, mõisatesse ja linnamiljöösse, kus tegelased peavad tegema otsuseid süü, vastutuse, usu ja maise kasu vahel. Eesti väljaanne pakub need draamad ühes köites, nii et neid on võimalik lugeda kas eraldi lugudena või järjestikuse arenguna, kus autor liigub otsesest realistlikust kujutusest üha selgemalt religioossete ja eetiliste küsimuste poole.
Kogumiku keskmes ei ole suurejoonelised lavatrikid, vaid argised olukorrad, mis muutuvad proovikiviks tegelaste südametunnistusele. Tolstoi näitab, kuidas väikesed varjamised, kasuahnus või vaikimine kasvatavad tagajärgi, mis mõjutavad tervet kogukonda, ning kuidas üksiku inimese jõud tõe nimel tegutseda on piiratud, kuid siiski olemas. Näidendites põimuvad perekondlikud konfliktid, maasuhete pinged ja ühiskondlikud hierarhiad, samal ajal kui tegelased otsivad väljapääsu süüst ja hirmust. Lugeja saab jälgida, kuidas autor nihutab rõhuasetuse välisest süžeepöördest sisemisele muutusele, pannes tähele, kas tegelane suudab oma teo eest vastutuse võtta või jätkab enesepettust.
Lev Tolstoi oli vene realistliku proosa ja mõtteloo autor, kelle nimega seostuvad eeskätt romaanid Sõda ja rahu, Anna Karenina ja Ülestõusmine. Tema loomingu taustaks on vene ühiskonna muutumine, pärisorjuse kaotamine ja uue kodanluse kujunemine, mida ta jälgis nii romaanides, jutustustes kui ka näidendites. Hilisemal loomeperioodil tegeles Tolstoi üha tugevamalt religioossete ja eetiliste küsimustega, kritiseeris riigikirikut ja vägivallale rajatud korda ning otsis kristlikust traditsioonist vägivallatuse ja isikliku vastutuse ideaale. Näidendid 1886-1910 asetuvad sellesse arengusse kui draamavormis arutelu, kus mõrtsukad, jõukad peremehed ja lihtsad talupojad seisavad silmitsi sama küsimusega: mida tähendab õiglus ja kas süü saab lunastada ainult sõnade, või ka tegudega.
