Lugusid ja jutustusi 1872-1886

Kogumik „Lugusid ja jutustusi 1872–1886“ koondab Lev Tolstoi keskperioodi lühiproosat, mis peegeldab autori filosoofilisi otsinguid ja üha tugevnevat huvi moraali ning inimloomuse sügavama mõistmise vastu. Need jutustused on sageli lihtsa ülesehitusega, ent ideeliselt tihedad, käsitledes teemasid nagu õiglus, usk, kannatlikkus ja inimese suhe looduse ja ühiskonnaga. Tolstoi suudab paari leheküljega edasi anda sügavat eksistentsiaalset pinget, andmata seejuures hinnanguid, vaid pakkudes mõtlemisainet lugejale endale.

Paljud lood selles valikus põhinevad rahvalikel motiividel või kujutavad lihtsate inimeste elu: talupoegi, käsitöölisi, vaimulikke. Tolstoi loominguline pööre, mis sai alguse pärast „Anna Karenina“ valmimist, väljendub ka siin – tähelepanu ei keskendu enam aristokraatlikele karakteritele, vaid vaimset otsingut läbivatele tavainimestele. Jutustused „Kui palju maad vajab inimene“, „Isa Sergius“ ja „Surma eessaalis“ esindavad Tolstoi eetiliste ideaalide kristalliseerumist: elu lihtsustamine, himudest vabanemine ja sisemise rahu leidmine on korduvad teemad. Samas pole need tekstid moraliseerivad, vaid pigem suunavad lugejat tunnetama elu ebatäiuslikkust ja selle võimalikke lahendusi.

Lev Tolstoi (1828–1910) on üks vene kirjanduse keskseid figuure, kelle loominguline pärand ulatub eepilistest romaanidest kuni filosoofiliste esseede ja religioossete traktaatideni. Tema kirjutamisstiil arenes ajas järjest lihtsamaks ja asketlikumaks, püüdes väljendada elu olemuslikke väärtusi võimalikult selgelt ja otsekoheselt. „Lugusid ja jutustusi 1872–1886“ on hea sissejuhatus sellesse Tolstoi loominguperioodi, kus ilukirjandus ja elufilosoofia põimuvad ning kus iga tekst on ühtaegu nii kirjanduslik teos kui eetiline meditatsioon.