Lapsepõlv, poisi-iga ja noorus

Kaheteistkümnendal augustil 18…, kolmandal päeval pärast mu kümnendat sünnipäeva, mille puhul ma toredaid kingitusi sain, äratas mind kell seitse hommikul Karl Ivanovitš, tappes just minu pea kohal kärbest kepi otsa kinnitatud suhkupaberist lapatsiga. Ta tegi seda nii kohmakalt, et riivas tammepuust voodi otsal rippuvat kaitseingli kuju, ja surnud kärbes kukkus mulle otse pähe. Ma pistsin nina teki alt välja, peatasin käega kuju, mis ikka veel kõikus, viskasin tapetud kärbse põrandale ja heitsin Karl Ivanovitšile alles unise, kuid vihase pilgu. Tema aga, kirju vateeritud hommikukuub seljas, samast riidest vöö peal, punane kootud tuttumüts peas ja pehmed kitsenahksed saapad jalas, kõndis seina äärt mööda edasi, sihtis ja plaksutas.