Anna Karenina 2. osa

„Anna Karenina“ teine osa jätkab Lev Tolstoi suurromaani traagilist ja mitmekihilist maailma, süvendades juba tuttavate tegelaste sisekonflikte ja sotsiaalseid pingeid. Teose keskmes püsib Anna, kelle armusuhe krahv Vronskiga on viinud ta kaugele traditsioonilistest moraalinormidest. Väliselt särav ja kirglik liit hakkab järk-järgult murenema, kui ühiskondlik hukkamõist, sisemine ebakindlus ja identiteedikriis hakkavad Anna vaimset seisundit õõnestama. Samal ajal jätkab Tolstoi paralleelse liini arendamist Leviniga, kelle elu maal, abielu Kittyga ja katsed leida mõtet töö ja usu kaudu pakuvad kontrasti Anna traagikale.

Romaani teises pooles on tunda süvenevat eksistentsiaalset mõõdet. Anna tunneb end järjest enam ühiskonnast tõrjutuna, olles kaotanud sideme nii oma pojaga kui ka endise elu turvalisusega. Tema iseseisvus muutub järjest klaustrofoobsemaks, samas kui Vronski ei suuda pakkuda talle tugevat tuge ega emotsionaalset tasakaalu. Levini liin liigub seevastu sisemise rahu poole – läbi töö, perekonna ja religioosse eneseavastuse kujundab ta endale uue maailmavaate. Tolstoi asetab need kaks tegelasjoont teineteise kõrvale, luues romaani lõpuosas pingestatud, kuid mõtestatud vastanduse. Nii kujuneb „Anna Karenina“ teiseks pooleks inimese valikute, moraali, armastuse ja ühiskonna analüüs, mille psühholoogiline sügavus ei kaota oma aktuaalsust ka tänapäeval.

Lev Tolstoi (1828–1910) oli vene kirjanduse suurkuju, kelle loomingus põimuvad sotsiaalne kriitika, moraalsed küsimused ja sügav psühholoogiline analüüs. Tema romaanid „Sõda ja rahu“ ning „Anna Karenina“ on saanud maailmakirjanduse nurgakivideks. Tolstoi elu iseloomustas pidev sisemine võitlus vaimsuse ja ühiskondliku vastutuse vahel. Kirjanikuna ja mõtlejana mõjutas ta oluliselt nii oma kaasaegseid kui ka hilisemat maailmavaadet, propageerides vägivallatust, asketismi ja eetilist eluviisi, millel oli mõju ka Mahatma Gandhile ja teistele rahuliikumiste eestvedajatele.