Vahemees

„Vahemees” on L. P. Hartley romaan, mis vaatleb mälu ja mineviku rolli inimese elus. Teos algab sellega, et kuuekümnendates eluaastates mees pöördub tagasi oma lapsepõlve ja meenutab üht suve sajandivahetuse Inglismaal. Toona oli ta teismeline poiss, kes sattus vahemeheks kahe täiskasvanu salajasesse armuloo­sse – keskklassi neiu ja lihtsa talumehe vahel. Poisi roll armastajate kirjavahetuse „postipoisina” tundus tol hetkel süütu, ent tagantjärele vaadates osutub see tema elu kujundavaks kogemuseks. Väikesed, näiliselt argised valikud ja saladused saavad määravaks tema edasise saatuse ja sisemise enese­tunde seisukohalt.

Romaanis põimuvad ajastu ühiskondlikud eripärad ja isiklikud mälestused. Sajandivahetuse Inglismaa on keskkond, kus klassierinevused, kombed ja ootused määravad inimeste suhteid ning võimalusi. Loo keskmes on süü ja süütuse, saladuse ja tõe ning lapse ja täiskasvanu maailma piiride uurimine. Hartley kirjeldab peategelase lapsepõlve vaatenurga kaudu nii inimlikke tundeid kui ka ühiskondlikke pingeid, luues atmosfääri, kus minevik ei lase end lahti. „Vahemees” on samas ka meditatiivne teos mälu olemusest ja sellest, kuidas meenutamine võib muuta meie arusaama endast ja teistest.

Leslie Poles Hartley (1895–1972) oli inglise romaanikirjanik ja novellist, kes on tuntud eelkõige psühholoogilise sügavuse ja detailse ühiskonnakujutuse poolest. Tema loomingus on keskne teema sageli lapsepõlve ja täiskasvanuelu vaheline pinge ning mälestuste mõju inimese kujunemisele. Hartley tuntuim teos ongi „Vahemees” („The Go-Between”, 1953), mille järgi on tehtud ka menukas filmiversioon. Kirjaniku stiil on nüansirohke, ühendades poeetilise keelekasutuse realistliku sotsiaalse taustaga. Hartley loomingut on hinnatud tema oskuse eest avada inimpsüühika varjatud kihte ja näidata, kuidas ajalugu ja ühiskond kujundavad isiklikke lugusid.