Vanemuise radadelt. Mälestusi teatriteelt

Leopold Hanseni mälestusteraamat „Vanemuise radadelt. Mälestusi teatriteelt“ on personaalne ja ühtlasi ajalooline pilguheit eesti teatri kujunemisse ja arengusse läbi ühe lavastaja ja näitleja vaatepunkti. Teos koondab autori meenutusi tema tegevusest Vanemuise teatris, mis oli 20. sajandi alguses ja keskpaigas üks eesti kultuurielu olulisemaid keskusi. Hansen kirjeldab lavatagusest elu, proovide kulgu, lavastuste sündi ning suhet kolleegidega – kõik see moodustab värvika ja elujaatava pildi ajast, mil teater oli tihti enam kui vaid meelelahutuslik institutsioon. Teater esindas identiteeti, keelt ja vaimset püsivust, mille kaudu ühiskond ennast mõtestas.

Teoses on palju isiklikku, kuid mitte kitsalt subjektiivset. Hansen ei keskendu ainult enda rollile, vaid püüab jäädvustada ka kollektiivset vaimu ja loomingulist keskkonda. Ta meenutab tuntud lavapartnereid, lavastusi ja olulisi murdepunkte Vanemuise ajaloos. Eriti tähelepanuväärne on tema oskus kirjeldada lavatööd kui ühisloomingut, kus lavastaja, näitleja, kunstnik ja tehnik loovad koos midagi ajutist, ent tähenduslikku. Samas ei puudu raamatust ka kriitilised tähelepanekud – olgu siis loominguliste pingete, tsensuuri või kunstiliste kompromisside kohta –, mis annavad edasi ausa ja mitmekülgse pildi ühest loovast elust eesti kultuuriloos.

Leopold Hansen (1895–1976) oli näitleja ja lavastaja, kelle nimi seondub eeskätt Vanemuise teatri arenguga 20. sajandi esimesel poolel. Tema mälestusteraamat ei ole ainult isiklik tagasivaade, vaid ühtlasi väärtuslik allikas eesti teatriloo huvilistele. Hansen suudab oma meenutustes ühendada faktilise täpsuse ja kirjandusliku sujuvuse, andes tunnistust nii ajastust kui ka oma põlvkonna eetilisest ja kunstilisest hoiakust. „Vanemuise radadelt“ on ka austusavaldus teatrile kui institutsioonile, mis talub muutusi ja ajasurvet, kuid mille südamikuks jääb alati inimene ja tema vajadus mõtestatud kooseksistentsi järele laval ja elus.