Tühjal saarel

Leonid Zavalnjuki jutukogu „Tühjal saarel“ kuulub Nõukogude aja noorsoole suunatud kirjanduse hulka, kus loodusseiklus ja psühholoogiline areng ühenduvad kasvatuse ja maailmatunnetuse teemadega. Pealkirjas sisalduv „tühi saar“ ei tähenda üksnes geograafilist paika, vaid kujundlikku ruumi, kuhu inimene satub isoleerituna ning kus ta on sunnitud end ja ümbritsevat maailma ümber hindama. Lugudes kohtuvad noored tegelased sageli olukordadega, kus loodus, vastutus ja grupidünaamika panevad proovile nende iseseisvuse, oskused ja sisemise küpsuse. Saare motiiv seostub klassikalise üksildus- ja ellujäämise teemaga, ent jutud avanevad pigem vaimses kui füüsilises mõõtmes.

Zavalnjuki lood on kirjutatud selges, ladusas stiilis ning sobivad hästi noorele lugejale, kellele pakuvad huvi nii seikluslik ainestik kui ka mõtisklused sõpruse, julguse ja eetiliste valikute üle. Igas loos on oma ülesehitus ja keskne konflikt, kuid neid ühendab püüe äratada huvi looduse vastu ning kujundada lugejas arusaama koostööst, vastutusest ja aususest. Olulisel kohal on tegelaste sisekõne ja arutlus – mitte ainult tegutsemine, vaid ka mõtlemine saab tähtsaks osaks arengust. Tühi saar kui kujund muutub seega enesetunnetuse kohaks, kus tühjus loob ruumi kasvu ja mõtestamise jaoks. Raamat ei rõhuta dramaatilist tegevust, vaid keskendub vaiksele, mõtestavale rännakule inimese sees.

Leonid Zavalnjuk oli vene lastekirjanik ja tõlkija, kelle loomingut iseloomustab õpetlik, ent mitte moraliseeriv toon. Ta keskendus sageli looduses aset leidvatele sündmustele, kus noored satuvad keerulistesse olukordadesse ja peavad langetama otsuseid, mis arendavad nende iseloomu. Tema jutustused olid populaarsed 1970.–1980. aastate noorte seas, kuna need ühendasid seikluslikkuse ja realistlikkuse, pakkudes samal ajal võimalust samastuda ning arutleda oluliste eluliste küsimuste üle. „Tühjal saarel“ esindab tema loomingus tüüpilist joont – loodust, vaikseid konflikte ja sisemist kasvu ühendavat jutustamislaadi.