Kõrbe isevalitseja. Roman von Ungern-Sternberg ja maailm…

Leonid Juzefovitši „Kõrbe isevalitseja. Roman von Ungern-Sternberg ja maailm, milles ta elas“ on põhjalik biograafiline uurimus ühest 20. sajandi alguse kõige vastuolulisemast ja müstilisemast sõjalisest tegelasest. Roman von Ungern-Sternberg, baltisaksa päritolu Vene armee ohvitser, kerkis Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Vene kodusõja keerises esile kui ekstsentriline, kuid karismaatiline komandör, kes unistas Aasia ja Euroopa ühendamisest monarhistliku impeeriumi alla. Raamat jälgib Ungerni elu Peterburi kadetikorpuse päevilt kuni Mongoolia iseseisvuse väljakuulutamiseni, mida ta saavutas verise kampaania tulemusel, kujundades end müstilise sõjapealiku ja budistliku lunastaja kuvandis.

Juzefovitš ei rahuldu pelgalt kronoloogilise jutustusega, vaid põimib Ungerni elu laiemate ajalooliste protsessidega: Vene keisririigi langus, kodusõja kaos, Kolmanda Rooma ideoloogia jäänukid, Aasia metafüüsilised ja religioossed mõjud. Ta toob välja, kuidas Ungerni tegevust motiveerisid mitte ainult poliitilised ja sõjalised kaalutlused, vaid ka ideed, mis olid segu mütoloogiast, müstitsismist ja apokalüptilisest maailmatunnetusest. Autor kasutab rohkelt arhiiviallikaid, mälestusi ja kaasaegsete hinnanguid, et avada portree inimesest, kelle jaoks ratsionaalsus oli teisejärguline võrreldes visiooniga lunastuslikust korrast ja vaimsest hierarhiast. Ungerni tegevus ei mahu lihtsalt vandenõuteooriate või psühholoogiliste seletuste raamidesse – ta oli ühtaegu julm ja siiralt veendunud oma missioonis.

Leonid Juzefovitš on vene ajaloolane ja kirjanik, kelle erialane taust ja kirjanduslik oskus põimuvad tema teostes erakordselt tihedalt. Ta on spetsialiseerunud Vene keisririigi ja kodusõja ajaloole ning tema kirjutuslaad ühendab dokumentaalse täpsuse ja psühholoogilise süvenemise. „Kõrbe isevalitseja“ on saanud kiitust just oma võime eest valgustada marginaalseks peetud, ent erakordselt tähenduslikku tegelast, kelle elu avab akna maailma, kus impeeriumid lagunesid, piirid hägustusid ja üksikisiku tahe püüdis seada korda kaoses. Juzefovitši käsitlus ei romantiseeri, ent ei lahterda ka lihtsustatud hinnangutega – see on põhjalik sissevaade nii inimesse kui ajastusse, milles ta tegutses.