Puškin

Leonid Grossmani monograafia „Puškin“ on põhjalik ja emotsionaalselt laetud käsitlus vene kirjanduse ühe suurima poeedi Aleksandr Sergejevitš Puškini elust ja loomingust. Teos on kirjutatud akadeemilises, kuid haaravas stiilis, sidudes biograafilised faktid kirjandusanalüüsiga ning avades lugejale Puškini isiksuse mitmekihilisust. Autor ei keskendu ainult sündmustele poeedi eluloos, vaid süveneb tema sisemaailma, suhetesse ajastu ideede, kaasteeliste ja loominguliste mõjutustega. Raamatu keskmes on Puškin kui inimene ja loov vaim, keda saadab pidev sisemine pinge isikliku vabaduseiha ja ühiskondlike olude surve vahel.

Teos lähtub kronoloogilisest ülesehitusest, järgides Puškini eluetappe: lapsepõlv ja haridustee, esimesed kirjanduslikud proovid, poliitilised ja loomingulised konfliktid, pagendusperioodid, loomeküpsuse aastad ning traagiline surm. Iga eluetapi juures käsitleb Grossman lähemalt ka olulisemaid teoseid, näiteks „Jevgeni Oneginit“, „Boriss Godunovit“ ja „Kapteni tütart“, seostades neid nii ajastu kui isikliku kontekstiga. Autor toob esile Puškini keeleuuendusliku rolli ja tema panuse vene kirjanduse kui rahvuskultuuri aluse rajamisel. Samal ajal ei idealiseerita Puškinit – tema vastuolulised valikud ja keerulised suhted nii võimu kui kirjanduskaaslastega on kirjeldatud nüansseeritult ja eluliselt.

Leonid Grossman (1882–1961) oli vene kirjandusteadlane, kriitik ja tõlkija, kelle erialane huvi keskendus 19. sajandi vene kirjanduse suurkujudele. Tema kirjutatud Puškini-biograafia püsib tugevalt uurimuslikul alusel, kuid on samas ilukirjanduslikult voolav ja ligipääsetav ka laiemale publikule. Eesti keeles ilmunud väljaanne 1966. aastal avas siinsele lugejale akna mitte ainult Puškini elu ja loomingu mõistmiseks, vaid ka vene kirjanduskultuuri sügavamaks tunnetamiseks. Raamat sobib neile, kes hindavad klassikalist kirjandusuurimust, kus biograafia, kirjandusteadus ja ajastu mõtestamine on seotud tihedaks, mõjuvaks tervikuks.