Saatana päevik

„Saatana päevik“ on Leonid Andrejevi viimane suur romaan, mille kirjutamist ta alustas 1918. aastal, kuid mille katkestas tema äkiline surm. Kuigi teos jäi lõplikult viimistlemata, ei mõju see pooleliolevana – süžee ja mõttearendus on terviklik ning kannab endas autori loomingule omast intensiivset pinget. Romaan kujutab maailma Saatana pilgu läbi, andes seeläbi võimaluse näha inimeste tegusid ja ühiskondlikke protsesse väljastpoolt, kõrvaltvaataja perspektiivist. Selline võõritav vaade lubab esitada sügavalt kriitilisi ja samas universaalseid küsimusi inimese olemuse ja ajaloo suundade kohta.

Teos on kirjutatud ajastul, mil Venemaa oli suurtes vapustustes. Andrejev tervitas esialgu Veebruarirevolutsiooni, kuid pettus sügavalt Oktoobrirevolutsiooni tagajärgedes, nähes bolševike võimu ohuna demokraatlikele vabadustele ja rahva tulevikule. Romaani taustaks ongi kirjaniku isiklik rahulolematus, hingeline raskus ja füüsilised vaevused, mis annavad tekstile sünge ja intensiivse tooni. Saatana tegelaskuju kaudu suudab autor kujutada inimühiskonda ja selle püüdlusi korraga nii satiirilises kui ka traagilises võtmes, paljastades inimloomuse varjuküljed.

Leonid Andrejev (1871–1919) oli vene kirjanik ja dramaturg, keda peetakse sümbolismi ja varajase modernismi oluliseks esindajaks. Tema loomingus kohtuvad psühholoogiline sügavus, eksistentsiaalne äng ja ühiskonnakriitika. Andrejevi teosed uurivad sageli inimese sisemist lõhestatust, surma ja kurjuse teemat. „Saatana päevik“ on tema vaimne testament, milles kajastuvad nii isiklikud kannatused kui ka poliitiline pettumus. See romaan võtab kokku kirjaniku mõttemaailma ja jätab lugejale sügava pildi ühest ajastu dramaatilisest ja valulisest otsingust.