Adamson-Eric. 1902-1968

Leo Soonpää monograafia „Adamson-Eric. 1902–1968“ on esimene põhjalikum ülevaade ühest silmapaistvamast 20. sajandi Eesti kunstnikust, kelle loominguline tegevus ulatus mitmele kunstivaldkonnale – alates maalist ja graafikast kuni tarbekunsti ja disainini. Teos ilmus vahetult pärast kunstniku surma ning püüab jäädvustada tema elu ja töö tähendust Eesti kunstiloos. Soonpää annab ülevaate Adamson-Ericu kujunemisest alates varasest kooliajast ja õpingutest Saksamaal, Skandinaavias ning Pariisis, kuni küpsete loomeaastateni Eestis. Eriline rõhk on asetatud tema mitmekülgsusele ja individuaalsele käekirjale, mis sulatas omavahel rahvuslikke jooni ja Euroopa modernismi.

Teos käsitleb Adamson-Ericu loomingut ajaliselt ja temaatiliselt, tuues esile tema maalide värvirõõmsust, vormilist mängulisust ning tarbekunsti lahendustes esinevat selget stiilitunnetust. Peatükkides vaadeldakse eraldi tema tegevust portree-, vaikelu- ja dekoratiivmaali vallas, samuti keraamika, nahakunsti ja tekstiilidisaini alal. Soonpää lisab teosele ajaloolise konteksti, kirjeldades nii kultuurilist keskkonda, milles kunstnik tegutses, kui ka ametlikke ja ideoloogilisi piiranguid, mis kujundasid loomevabaduse ulatust. Lisatud on fotovalik töödest ning dokumentaalseid materjale, mis aitavad mõista Adamson-Ericu panust ja arengut kunstnikuna.

Leo Soonpää (1913–1994) oli kunstiajaloolane ja kunstikriitik, kes tegutses pikka aega Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ning avaldas uurimusi mitmete 20. sajandi eesti kunstnike kohta. Tema kirjutamislaadi iseloomustab asjatundlikkus, mõõdukas hinnangulisus ja soov asetada kunstnik laiemasse kultuuri- ja ajaloopilti. Monograafia „Adamson-Eric“ on väärtuslik allikas mitte ainult kunstihuvilistele, vaid ka neile, kes soovivad mõista Eesti modernistliku kunsti arengut ühe isikupärase ja rahvusvaheliselt meelestatud looja kaudu. Adamson-Ericu pärand elab edasi nii tema töödes kui muuseumis, mis on pühendatud tema nimele ja loomingule.