Nõukogude Eesti muusikast

Teos „Nõukogude Eesti muusikast“ on ülevaatlik käsitlus Eesti muusikakultuuri arengust 20. sajandi keskpaigas, kui kunstilised suunad ja loomingulised võimalused olid tugevalt seotud ideoloogilise raamistikuga. Raamatus keskenduvad autorid Leo Normet ja Artur Vahter professionaalse muusika arenguloole alates 1940. aastast, käsitledes heliloojate, interpreetide ja muusikakollektiivide tegevust nõukogude kultuuripoliitika tingimustes. Esile tuuakse loomeinimeste püüdlusi ühendada rahvuslikku omapära ja rahvamuusikalisi elemente tollase riikliku kultuuritellimusega.

Raamat jaguneb temaatilisteks ja kronoloogilisteks osadeks, mis kajastavad heliloomingu, muusikahariduse ja esituskunsti arengut. Tutvustatakse Eesti NSV juhtivaid heliloojaid, nagu Eduard Tubin, Gustav Ernesaks, Mart Saar ja Heino Eller, kelle loomingut analüüsitakse nii esteetilisest kui ideoloogilisest aspektist. Samuti pööratakse tähelepanu uue heliloojate põlvkonna esilekerkimisele, samuti kooriliikumise, sümfoonilise muusika ja ooperi arengule. Oluline koht on ka kontserttegevuse ja muusikaelu institutsioonide, nagu Eesti Riiklik Filharmoonia ja konservatooriumi töö tutvustamisel.

Autoritest on Leo Normet tuntud muusikateadlane ja helilooja, kes tegutses pikka aega pedagoogi ja muusikaloolasena ning panustas eesti ooperi- ja lavamuusika uurimisse. Artur Vahter oli samuti muusikateadlane, kelle uurimisvaldkonnaks oli eeskätt nõukogude muusikaelu ja selle ideoloogiline kontekst. Koos moodustavad nad kompetentse autoripaari, kelle kirjutatud ülevaade annab väärtusliku, kuigi ajastuoludest mõjutatud pildi muusika rollist kultuuri- ja ühiskonnaelus. Teos sobib nii muusikahuvilistele kui ka neile, kes soovivad mõista nõukogude kultuuriruumi toimemehhanisme Eestis.