Ripsmetušš

Leo Metsari romaan „Ripsmetušš” kujutab inimest sisemise ja välise maailma piiril. Väline ilu, mida sümboliseerib pealkirjas mainitud kosmeetikavahend, on vaid mask, mille all kihab kahtlus, üksindus ja vajadus olla märgatud. Metsar seob oma jutustuses argise ja poeetilise, kirjeldades, kuidas inimene püüab kohaneda ühiskonna ootustega, säilitades samas eneseväärikuse ja tunde autentsusest. Lugu liigub aeglases tempos, jälgides tegelaste tundeelu ja mõtteid, mitte niivõrd sündmuste jada. Iga pilk, paus ja liigutus muutub tähendusrikkaks, nii et romaan omandab peaaegu psühholoogilise novelli mõõtme. „Ripsmetušš” ei räägi ilust, vaid selle hinnast – sellest, mida inimene on valmis loovutama, et sobituda kujutlusega täiuslikkusest.

Romaani keskmes on vaikus ja sisemine pinge. Metsar uurib, kuidas inimene tajub oma peegeldust teiste silmades ja mida tähendab elada pidevas tähelepanu all. Tema jutustamislaad on napp ja täpne, pigem vaatlev kui hindav, ning selles peitub teose tugevus. Väliselt tagasihoidlik süžee avaneb kihthaaval, paljastades, kuidas väikestest otsustest saavad saatuslikud pöörded. Raamat ei moraliseeri ega paku lahendust, vaid jätab lugejale ruumi iseenda peegelduse otsimiseks. Selle kaudu muutub teos ka üldisemaks aruteluks inimliku väärikuse ja sisemise sõltumatuse üle ühiskonnas, kus rollid ja näivused sageli määravad inimese väärtuse rohkem kui tema olemus.

Leo Metsar oli eesti kirjanik, tõlkija ja esseist, kelle looming ulatub filosoofilistest romaanidest psühholoogiliste jutustusteni. Tema teosed käsitlevad sageli inimest aja ja ideaali vahel – kord ajaloolises, kord vaimses või eksistentsiaalses plaanis. Metsar oli tuntud oma täpse keele ja mõtestatud lauseehituse poolest, mille kaudu ta lõi rahuliku, kuid mõtlemapaneva jutustamisviisi. „Ripsmetušš” kuulub tema varasemat loominguperioodi ja näitab autorit tundliku vaatlejana, kes suudab väikeste detailide kaudu avada inimese sisemist tasakaalu ja selle haprust.