Viiv pikas sõjas. Märkmed Iraagi sõjast

Raamat „Viiv pikas sõjas. Märkmed Iraagi sõjast” on kaadriohvitseri vahetu ülevaade Iraagi missioonist, mis seob sündmuspäevikust pärinevad kokkuvõtted, isiklikud vaatlusmärkmed ja operatsioonide järel tehtud analüüsid. Teos rõhutab, et kirjeldatu on toimunud ja osalised on nimetatud oma õigete nimedega; ilukirjanduslikke lisandeid pole. Autor selgitab avaldamisviivitust, et lasta salastatud töövõtetel ja detailidel muutuda sõjaajalooks. Käsikirja tuumaks on kolmeosaline ülesehitus: kursiivis päevakokkuvõtted diviisi ja brigaadi raporteist; seejärel kohapealsed tähelepanekud ülemate kontrollkäikudest, patrullidest, julgeolekuolukorrast ja iraaklaste argielust; lõpuks koondpeatükid, mis kaaluvad kindlate episoodide mõju operatsioonide kulgemisele ning Eesti kaitseväe praktikale. Teksti toetavad valikfotod ja vastutusala kaart, mis aitavad paigutada kirjeldatud käigud maastikule ning siduda terminid ruumiga.

Teos näitab, kuidas sõda vormib end ise: iga päeva alustab raporti rida, millele järgneb lahti seletatud sündmusteahel, patrulli rütm ning loogika, millega otsustatakse marsruudid, julgestus ja side. Autor püsib vaatlejana distsipliinis, kirjeldab kontaktid, kaotused, logistika ja koostöö kohalike struktuuridega, ning hoiab selgelt lahus oma hinnangud ja ametlikud andmed. Joonistub välja meetod, kuidas operatiivne info muutub otsuseks: millal eskaleerida, millal hoida, kuidas risk jaotub ning mis moel mõjutab ülemate ringkäik üksuse töökorraldust. Eesti kontingendi igapäev saab nähtavaks ülesannete, rutiinide ja piirangute kaudu, mitte retoorika abil. Nii tekib raamistik, mille järgi lugeja saab eristada juhuslikku ja korduvat, ning võrrelda kohapeal kogetut avalike seletustega. Teos on seetõttu kasutatav nii missioonikogemuse allikana kui koolitusmaterjalina, kus tehniline keelekasutus ja kronoloogiline kord tagavad jälgitavuse.

Raamatul on kaks eesmärki: talletada ja selgitada. Talletamine annab hilisemaks aruteluks fakti- ja sündmuste rea, millest on näha, kuidas raportid, kaardid ja käsud moodustavad operatsiooni „selgroo”. Selgitamine näitab, kuidas samad andmed teisenevad analüüsiks, kus kaalul on jõu kasutamise piirid, kohalike partnerite suutlikkus ja üksuse enda valmisolek. Autor ei otsi loosungeid; ta laseb süsteemil rääkida – numbrid, ajad, kohad, käskude järjekord. Nõnda on teos esmane tervikpilt Eesti sõdurite argipäevast Iraagis, mille tugevus peitub läbipaistvas tööjärjekorras ja detailses, ent vaos hoitud kirjelduses. Lugeja saab selle põhjal aru, kuidas üks missioon päevalt päevale toimib, millest sõltub edu või viivitus ning kuidas operatiivne „viiv” asetub pikas sõjas suuremasse mustrisse.