Kivipull. Följetone

Leo Kerge följetonikogu „Kivipull“ sisaldab mitmekesist valikut lühivorme, mis peegeldavad ajastut, ühiskonda ja inimesi läbi satiiri, huumori ning peene iroonia. Teose keskmeks ei ole üks läbiv narratiiv, vaid vahelduvate tegelaste ja olukordade kaleidoskoop, milles absurd, argipäev ja kriitika põimuvad. Avapala „Kivipull“ ning järgnevad lood nagu „Kaamel“, „Must valgus“ ja „Meeletu, meeletu maailm“ kasutavad groteski ja liialdust selleks, et osutada nii süsteemsetele vastuoludele kui ka inimlikele nõrkustele. Kirjutised on sageli üles ehitatud ajaleheartikli, raporti või kuulutuse vormis, mille kaudu saavutatakse dokumentaalne, ent tugevalt moonutatud tonaalsus. See muudab teksti mänguliseks, kuid mitte kergemeelseks.

Följetonid tabavad osavalt argielu absurdsust, olgu selleks kohaliku sportlase Jüri Mummi paroodiline lugu või institutsioonide ja üksikisiku vastastikune ebakõla. Lood nagu „Psühhoteraapia“, „Erakordsed võimed“ ja „Pankreas“ liigutavad tegevust groteskse ja sürrealistliku poole, säilitades samal ajal ühiskonnakriitilise tuuma. Osad tekstid, näiteks „Konks“ või „Varia“, mängivad žanripiiridega, liites kokku miniatuurse narratiivi ja kriitilise karikatuuri. Kuigi huumor on nähtav ja sageli esiletükkiv, on selle taga tunda ka vaoshoitud tõsidust – viidet sellele, et normide, keeldude ja inimestevaheliste suhete taga peitub sageli lahendamata pinge või varjatud probleem.

Leo Kerge (1926–1996) oli eesti näitekirjanik, stsenarist ja humorist, kelle looming ulatus kabareesketsidest tõsisemate ühiskonnakriitiliste tekstideni. Tema töödele on iseloomulik kiire dialoog, täpne keelekasutus ning oskus leida absurdi argielu olukordadest. Kerge oskas hästi tunnetada, kus kulgeb piir koomilise ja traagilise vahel, ja kasutas seda tasakaalu oma lugude mõjususe suurendamiseks. „Kivipull“ kuulub tema följetoniloomingu paremikku, olles ajastuomane, ent samas ajas vastu pidav kogumik, mis kõnetab nii huumorimeelt kui kriitilist mõtlemist.