Uidang mitme tundmatuga. Jutte ja luulet

Leo Anvelti kogumik „Uidang mitme tundmatuga“ toob kokku nii proosa- kui luuletekstid, milles autor rändab mõtteliselt läbi elu, aja ja inimsuhete mitmetähendusliku maastiku. Nii jutud kui luuletused on koondatud ühtse pealkirja alla, rõhutades ekslemise, otsimise ja avastamise motiivi – „uidang“ viitab liikumisele, mis ei ole sihipäratu, vaid pigem mõtlik ja vaatlev. „Mitme tundmatuga“ osutab sellele, et autor ei esita oma loomingus valmis vastuseid, vaid püüab lugejat kaasata teekonnale, kus kohtutakse elu ebaselguse, juhuslikkuse ja mitmetähenduslikkusega.

Jutustused keskenduvad tihti väikestele, argielulistele sündmustele, mis avanevad sümboolses või filosoofilises võtmes. Tegelased on tavalised inimesed – rändurid, vestluskaaslased, mõtlejad –, kelle kogemused kannavad üldinimlikke küsimusi: mis on õnn, kuidas püsida aus iseenda vastu, millal muutub igapäevane tähenduslikuks. Luuletustes korduvad looduse, aja ja vaikuse kujundid, mis loovad meditatiivse, kohati melanhoolse, ent tähelepaneliku tonaalsuse. Autor kasutab kujundlikku ja samas lihtsat keelt, mis võimaldab lugejal tekstidega suhestuda nii mõistuse kui tundega.

Leo Anvelt (1930–2008) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal filosoofiline üldistusvõime ja inimese siseilma vaatlemine. Teda iseloomustab mõõdukas tonaalsus, tähelepanelik elutunnetus ja huvi sõna mitmekihilisuse vastu. „Uidang mitme tundmatuga“ kuulub tema küpsemasse loominguetappi ning ühendab kahte vormi – juttu ja luulet – nii sisult kui meeleolult. Tegemist on kogumikuga, mis ei püüa lugejat rabada, vaid kutsub kaasa mõtlema, kulgema ning märkama elu nüansse. See on vaoshoitud, ent süvitsi minev tekstimaailm, mis sobib neile, keda köidab elu vaikne ja tähenduslik pool.