Aristoteles. Vana-aja universaalsemaid teadlasi

Leo Anvelti kirjutatud elulooraamat „Aristoteles. Vana-aja universaalsemaid teadlasi“ on populaarteaduslik käsitlus ühe antiikaja mõjukama mõtleja elust ja tegevusest. Teoses antakse ülevaade Aristotelese kujunemisest Platoni õpilasena, tema rännakutest, õpetamisest ja teaduslikust loomingust, keskendudes eriti tema panusele loogikasse, loodusteadustesse, eetikasse, poliitikasse ja metafüüsikasse. Anvelt tutvustab Aristotelese ideede süsteemsust ja püüdu seletada maailma mõistuspäraselt, rõhutades tema erinevust oma õpetajast Platonist. Samas käsitletakse Aristotelese õpetusi mitte pelgalt teoreetiliselt, vaid ka nende mõju hilisemale mõtteloos – alates keskajast kuni uusajani.

Raamatu ülesehitus järgib biograafilist liini, põimides eluloolised faktid Aristotelese filosoofilise ja teadusliku pärandiga. Anvelt käsitleb Aleksander Suure õpetajana tegutsemise perioodi, samuti perioodi, mil Aristoteles rajas oma kuulsa filosoofiakooli Lükeioni Ateenas. Autor selgitab lugejale arusaadavas keeles Aristotelese meetodit – vaatlusel ja mõistusel põhinevat uurimist –, mis eristas teda varasematest mõtlejatest ning tegi temast ühe läänemaailma teadusliku mõtte alustala. Eraldi tähelepanu all on Aristotelese arusaam looduse korrast ja eesmärgipärasusest, mille kaudu ta püüdis selgitada nii elus kui eluta maailma toimimist.

Leo Anvelt oli eesti haridustegelane ja esseist, kelle huvi filosoofia ja teaduse ajaloo vastu väljendus mitmes biograafilises ja populaarteaduslikus töös. Tema teosed olid suunatud eeskätt haritud üldsusele ning kandsid tugevat valgustuslikku eesmärki – tutvustada klassikalise Euroopa mõtteloo alustalasid eesti keeles ja eesti lugejale. „Aristoteles. Vana-aja universaalsemaid teadlasi“ on selle suuna hea näide, sidudes ajaloolise ülevaate mõtestatud ja selgelt sõnastatud filosoofilise sisuga. Teos aitab mõista, miks Aristoteles on jäänud mõtteloo keskmesse rohkem kui kahe aastatuhande vältel.