Aristoteles. Vana-aja universaalsemaid teadlasi

Allikad ei lase paraku jälle määrata aastaid, ent tõenäoliselt õige noorelt kaotas ta ka ema. Keegi P r o x e n o s, arvatavasti üks isa nooremaid sõpru või sugulasi, võttis noore Aristotelese kasvatamise enda hoolde, Proxenos ja ta naine täitsid oma ülesande hästi, nii et Aristotelesel tekkis tugev seotustunne selle perekonnaga. Kui hiljem, Aristotelese meheeas, Proxenos ja ta naine surid, maha jättes poja Nikanori, adopteeris Aristoteles viimase. Oma testamendis ta lubas Nikanorile naiseks oma tütre Pythiase, pärandas talle oma varanduse ja liigutavalt manitses teda hoolitsema oma tütre ja poja Nikomachose eest, olles neile "isa ja venna" asemel. Samuti käskis ta testamendis püstitada kujud nii Proxenose ja tema naise kui ka Nikanori auks.
Kuuskümmend kaks aastat elu eriliselt silmapaistvate sündmusteta ja ometi juba üle kahe tuhande aasta surematust järelpõlvede mõtteilmas, – selline on Aristotelese saatus. Tema mõju Euroopa vaimuelu arengusse, kord edasiviiv, kord pidurdav, on olnud suurimaid, mida avaldanud üks inimene. Aristoteles dixit – "Aristoteles ütles" – lisatuna mingi väite puhul tähendas sajandite jooksul keskaja õpetlasile, et see on tõsi.
Selle suure mõtleja elust ning õpetusest püüab lühikese ülevaate pakkuda käesolev raamat. Ülesanne pole kerge. Biograafilises osas ohustavad autorit allikate lünklikkus ja väheusutavus, õpetuse refereerimisel seevastu ainese ammendamatu mitmekülgsus ja mõtteküllus, millest pole lihtne valida seda, mis ühtaegu oluline Aristotelese elutöö iseloomustamiseks ning huvitav populaarteadusliku töö lugejale.