Virmaliste väraval

Lennart Meri teos „Virmaliste väraval“ viib lugeja rännakule Põhja-Jäämere äärsetele aladele ja Siberi rahvaste juurde. Raamat ei ole mõeldud niivõrd Kirdeväila avastamise loona, vaid pigem kultuurilise ja ajaloolise uurimusena, mis ühendab reisikirjanduse ja teadusliku käsitluse elemente. Autor kasutab laialdaselt nii enda reisipäevikuid kui ka varasemate uurijate, näiteks James Cooki, Georg Forsteri, Ferdinand Wrangeli ja Friedrich von Middendorffi kogemusi ja kirjeldusi. Tulemuseks on poeetilise sulega kirjutatud teos, mis avab põhjapoolsete alade karmid olud ja nende elanike eluviisi.

Raamat seob geograafilise ja etnograafilise ainese, luues pildi piirkonnast, kus loodus on määranud inimeste igapäevaelu ja kultuuri eripärad. Meri huvi keskmes on põhjarahvaste maailmapilt, kombed ja müüdid, mis on kujunenud tihedas seoses keskkonnaga. Ta oskab seada kõrvuti teaduslikke andmeid ja isiklikke tähelepanekuid, muutes teose lugemise vaheldusrikkaks. „Virmaliste väraval“ on ühtaegu reisikiri, kultuurilooline uurimus ja mõtisklus inimese kohast looduse rüpes, milles peegelduvad autori sügavamad arutlused kultuuride elujõust ja nende kadumise ohust.

Lennart Meri (1929–2006) oli eesti kirjanik, filmirežissöör, diplomaat ja riigimees, kes sai tuntuks juba enne presidendiks saamist oma reisikirjade ja dokumentaalfilmidega. Tema looming, sealhulgas „Hõbevalge“, „Hõbevalgem“ ja „Virmaliste väraval“, põimib poeetilise jutustuse, ajaloolised allikad ja teadusliku uurimistöö, andes lugejale rikkaliku ja mitmekihilise pildi Eesti ja maailma kultuuriloost. Meri loominguline tegevus on jätnud sügava jälje Eesti kultuurilukku, olles sillaks teaduse, kirjanduse ja rahvusliku identiteedi vahel. „Virmaliste väraval“ kinnistab tema positsiooni kui autorit, kes suutis siduda reisikirjanduse ja humanitaarteadusliku mõtlemise üheks tervikuks.