Hõbevalgem

„Hõbevalgem” on Lennart Meri teos, mis jätkab ja laiendab varem ilmunud „Hõbevalge” käsitlusi, keskendudes muistse maailma ja Põhjala seoste uurimisele. Autor vaatleb, kuidas muinaskreeka teadlase Massalia Pythease uurimisreis võis ulatuda Läänemereni ning kuidas seda on võimalik rekonstrueerida matemaatiliste arvutuste abil. Meri kirjutab dokumentaalse esseistika laadis, põimides ajaloolisi allikaid, kaarte ja kirjeldusi omaenda tõlgendustega. Raamat toob esile, et Läänemere piirkond ei olnud antiikmaailmale tundmatu ääreala, vaid osa suuremast kultuuride võrgustikust.

Teos käsitleb eesti keelt, rahvaluulet ja kombestikku, otsides nende varasemaid jälgi kirjalikes allikates ja varajastes kaardimaterjalides. Meri püüab näidata, et Põhja-Euroopa rahvastel oli antiigi ja keskaja maailmas olulisem roll, kui tavapäraselt on arvatud. Läänemeri ja siseveeteed kujunesid ühendusteedeks, mis tõid kokku erinevaid kultuure ja võimaldasid ideede liikumist. Raamat on kirjutatud uurimusliku põhjalikkusega, kuid samas poeetilise väljenduslaadiga, mis teeb sellest korraga nii teadusliku kui ka kirjandusliku väärtusega teose.

Lennart Meri (1929–2006) oli eesti kirjanik, filmirežissöör, diplomaat ja riigimees, kes 1992–2001 oli Eesti Vabariigi president. Enne poliitikasse siirdumist saavutas ta tuntuse eelkõige reisikirjade ja kultuurilooliste esseedega, kus ta ühendas ajaloo, mütoloogia ja geograafia. „Hõbevalge” ja „Hõbevalgem” kuuluvad tema olulisemate teoste hulka, näidates tema huvi eesti rahva ja Põhjala kultuuriliste sidemete vastu. Meri oskas ühendada teaduslikke fakte ja poeetilist keelt, luues teoseid, mis on mõjutanud nii Eesti kultuuriteadvust kui ka rahvuslikku enesemõistmist.