Hõbevalge

„Hõbevalge. Reisikiri suurest paugust, tuulest ja muinasluulest“ on Lennart Meri kõige tuntumaid teoseid, mille kaudu ta otsib vastuseid Eesti ja laiemalt Põhjala rahvaste varasele ajaloole. Raamat viib lugeja ajarännule, kus põimuvad müüdid, muistne geograafia ja arheoloogilised teadmised. Meri käsitleb rahvapärimusi ja antiikallikaid, sidudes need ulatuslikuks looks, mis aitab mõista, kuidas väike rahvas asetub Euroopa suurte tsivilisatsioonide taustale. Tema tekstis kohtuvad teaduslik täpsus ja poeetiline kujutlusvõime, mistõttu on see korraga nii uurimus kui ka kirjanduslik reisikiri.

Teose aluseks on 1976. aastal ilmunud „Hõbevalge“ ja 1984. aastal avaldatud järg „Hõbevalgem“. Mõlemad tekitasid ilmudes elavat vastukaja, pakkudes värskeid tõlgendusi ja äratades vaidlusi. Meri püüdis tõestada, et muistsetes lauludes ja lugudes leidub tõepäraseid vihjeid Läänemere-äärsete rahvaste päritolu ja sidemete kohta. Ajalugu, mis seni tundus fragmentaarne või kauge, saab tema käsitluses tervikliku kuju. Käesolev väljaanne koondab mõlemad raamatud ühtseks tervikuks, kasutades alusena autori märkmeid ja täiendusi, mis jäid tema eluajal trükki jõudmata.

Lennart Meri (1929–2006) oli enne poliitikasse jõudmist tuntud kirjaniku ja filmiloojana. Tema loominguline missioon oli jutustada Eesti lugu nii kodu- kui ka välislugejale, luues silda mineviku ja tänapäeva vahel. Meri haridustee kulges Tartu ja Moskva ülikoolides, kus ta omandas tugeva humanitaarse tausta. Tema reisid ja dokumentaalfilmid avardasid arusaama kultuuride põimumisest, kuid just kirjanduslike tööde kaudu kinnistus tema kuvand rahvusliku mälu hoidjana. „Hõbevalge“ ja „Hõbevalgem“ on selles mõttes tema loomingulise pärandi keskmes, andes tunnistust nii uuriva mõtte teravusest kui ka jutustamisande kestvast mõjust.