Hõbevalge. Reisikiri tuultest ja muinasluulest

„Hõbevalge. Reisikiri tuultest ja muinasluulest“ on Lennart Meri üks tuntumaid ja omanäolisemaid teoseid, mille täpne žanrimääratlus jääb teadlikult ähmaseks. Raamatus põimuvad ajalugu, mütoloogia, geograafia ja kirjandus, luues erilise tekstimaailma, kus fakt ja kujutlus toetavad teineteist. Meri uurib muistsete meresõitjate teid, vanade kroonikate teateid ja rahvaste pärimusi, otsides vastust küsimusele, kuidas Eestimaa ja Läänemere-äärne maailm olid seotud Euroopa ja kaugemate maade arengulooga. Raamatu alapealkiri „Reisikiri tuultest ja muinasluulest“ rõhutab nii teaduslikku uurimishuvi kui ka poeetilist väljendusviisi.

Teose ülesehitus viib lugeja läbi eri ajastute ja paikade, peatudes nii laevanduse arengul, muistsetel rändeteedel kui ka legendidel, mis on kujundanud rahvaste maailmapilti. Peatükid, nagu „Laevad lähevad lendu“, „Tallinn legendide sudus“ või „Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?“, seovad kokku merenduse, linnade ja kultuuride kujunemise ning püüavad eristada ajaloolist tõde ja poeetilist nägemust. Meri vaagib, kuidas rahvapärimus ja legendid on sageli hoidnud tallel ajaloolisi mälusäilmeid, mida hilisem teadus saab tõlgendada uues valguses. Nii saab lugeja osa mõttelisest rännakust, mis ühtaegu uurib ja jutustab.

Lennart Meri oli kirjanik, filmimees, ajaloolane ja riigimees, kes hiljem sai Eesti Vabariigi presidendiks. Tema loomingule oli iseloomulik kirg ühendada teaduslik uurimus ja loov kujutlus, andes nii omaaegsele kultuuriloolisele käsitlusele värske ja rahvusvahelise mõõtme. „Hõbevalge“ kinnitas Meri positsiooni kui autorit, kes suutis keerukatest allikatest luua kõigile loetava ja inspireeriva teksti. Teosel on oluline koht nii Eesti esseistikas kui ka rahvuslikus eneseteadvuses, sest see avab lugejale pildi meie muistsete esivanemate sidemetest ja maailma avardumisest läbi merede ja lugude.