Leninlik etapp eesti ajalooteaduses

Kogumik „Leninlik etapp eesti ajalooteaduses“ koondab endas valiku historiograafilisi artikleid, mille kaudu püütakse anda ülevaade marksistlik-leninliku ajalookäsitluse kujunemisest ja juurdumisest Eesti Nõukogude ajalooteaduses. Artiklid käsitlevad nii ajalooteaduse arengut üldisemalt kui ka üksikteadlaste tegevust ja institutsionaalseid muutusi, rõhutades NSV Liidu ideoloogiliste suuniste mõju teadustööle. Tegu on ajastule iseloomuliku väljaandega, mille keskmes on nõukogude historiograafiliste normide juurutamine ning varasemate „kodanlike“ käsitluste kriitika.

Kogumiku autorid keskenduvad peamiselt ajalooteaduse ümberkujundamisele pärast Teist maailmasõda, kui Eesti teadusasutused allutati Nõukogude Liidu teadusstruktuurile ja ideoloogilistele nõuetele. Eraldi vaadeldakse selliseid teemasid nagu klassivõitluse kajastumine ajalookirjutuses, töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise kujutamine ning parteilise ajalookäsitluse juurutamine akadeemilises diskursuses. Mitmed artiklid püüavad näidata, kuidas marksistlik-leninlik metoodika võimaldas väidetavalt teaduslikumat ja „tõepärasemat“ ajaloopilti, samas kui kodanlikud ajaloolased süüdistatakse faktide moonutamises ja klassipositsioonist lähtumises.

Raamat on koostatud teadusliku väljaandena, mis pidi kinnitama Nõukogude ajalookirjutuse legitiimsust ning selle järjepidevust. Kuna autoriteks on oma aja nimekad ajaloolased, kelle tööd kujundasid toonasel perioodil ajalooteaduse nägu, peegeldab kogumik hästi 1960.–1970. aastate ideoloogilisi suundi ja teaduslikke standardeid. Samas pakub teos tänapäeval huvi eelkõige kui ajaloodokumendina, milles ilmneb selgelt, kuidas teadust võidi rakendada poliitilise doktriini teenistusse. Kogumik kuulub sellesse perioodi, mil teaduse autonoomia oli piiratud ning ajalookäsitlus tihedalt seotud riikliku ideoloogiaga.