Lembitu

Raamat „Lembitu“ on jutustav käsitlus eesti muistse vabadusvõitluse ühest silmapaistvamast juhist. Teos viib lugeja aega, mil meie rahvas elas veel oma maal vabalt, enne kui 13. sajandil saabusid Mõõgavendade ordu ja saksa ristisõdijad. Autor alustab eestlaste muistse elukorralduse ja rahumeelse kooselu kirjeldamisest ning jõuab seejärel selleni, kuidas alates vallutuste ajast hakkasid kroonikatesse ilmuma esimesed kirjalikud teated meie esivanematest. Just selles kontekstis astub esile Lembitu kui maakondade liitja ja väejuht, kes suutis lühikest aega koondada eri piirkondade jõud ühise vaenlase vastu.

Lembitut kujutatakse kui meest, keda vaenlased kartsid ja austasid tema järeleandmatu loomuse tõttu. Raamat kirjeldab tema juhtimisel toimunud lahinguid, kus eestlased seisid vastu ülekaalukale vaenlasele, ning näitab, kuidas tema kutsele kuuletusid paljude maakondade mehed. Kuigi Lembitu langes juba Madisepäeva lahingus 1217. aastal, sai temast muistse vabadusvõitluse sümbol ja hilisemate põlvkondade jaoks vabadusekangelane. Teos avab tema lugu mitte ainult sõjalise kangelase, vaid ka rahvusliku mälu tegelasena, kelle nime mainiti kroonikates ning kelle ümber kasvas välja legend.

„Lembitu“ on osa rahvusliku ajaloomälu hoidmisest ja mõtestamisest. Raamatu keelekasutus ja ülesehitus teevad selle kättesaadavaks laiale lugejaskonnale, sidudes ajaloolised faktid ja rahvusliku eneseteadvuse. Sellised teosed aitavad mõista, miks just Lembitust sai sümbol, kelle nime on kasutatud vabaduse ja iseseisvuse püüdluste tähistamisel veel sajandeid hiljemgi. Nii jääb raamat nii ajaloo populariseerijana kui ka rahvusliku identiteedi kandjana väärtuslikuks panuseks eestlaste mineviku mõtestamisse.