Kirjutamata memuaare 4. osa

Aleksander Vutti ei olnud kodus. Suveüürilised, kes õues einel võtsid, soovitasid lahkelt oodata - hozjäin olevat töölt tulemata. Oodates oli aega mõtelda, miks peaks nii vana mees end veel tööga vaevama. Aga see küsimus jäi esitamata, kui koduväravas pidurdanud peremees oli jalgrattalt maha karanud. Ta tulnud tõesti töökojast, olevat 87 aastat vana ja Eesti Vabadussõjast osavõtnu. Kuna elumaja paistis uuem olevat, sai küsitud sünnikodu asukohta. Kastolatsi, siiä Tartu poole minnä, üts Purge talu oll sääl. Ma olli sääl kunni viie aastani, umbes nii. Noh sis tulli emägä ärä Otepade ja siin nüüd ma ole ollu sis. Nuuruse aal oll sis karjapoisipõli. Jüripäivän oll tuu minek its, kolimise ia karjamineku ja niimuudu nigu talutiinjä elu oll. Ja sis om miilte jäänü niimuudu, et kumi sükise kodu tuudi sis - Nuustaku laade oll oktobrikuun ja tuu oll maru suur laade - sis tuudi kodu, riigä, ja tii pääl olliva maru suure lumeange, et obene satte iks ütest auast tõisse ja tõsest üles jälle nigu mere pääl, lainte pääl järjest kohe. Tuu oll varajane lumi ja ta es lääki enämb ärä.