Kirjutamata memuaare 4. osa

Lembit Lauri teose „Kirjutamata memuaare“ neljas osa, alapealkirjaga *Katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil*, on jätk tema laiemale mälestuste ja isikulugude kogumisele, milles ta dokumenteerib Eesti kultuuri- ja ühiskonnaelu eri valdkondade tegelaste meenutusi. Seekordses köites keskendutakse helisalvestustele — intervjuudele ja vestlustele, mille Lauri on jäädvustanud magnetofonilindile, et talletada ajastu vaimu ja isiklikku kogemust ehedal kujul. Nii kujuneb teosest mitmehäälne kroonikaraamat, kus häälekandja pole üks autor, vaid mitmed kaasaegsed, kelle hääl kõneleb otse, selgelt ja varjamatult.

Raamat ei sisalda klassikalist, süstematiseeritud ajalookäsitlust, vaid esitab katkendid ja fragmendid — isiklikke meenutusi, tähelepanekuid ja hinnanguid, mis peegeldavad Eesti elu 20. sajandi teisel poolel. Vestlused puudutavad kultuuriloo sündmusi, töökollektiivide argipäeva, loomingulist eneseteostust ja ka elu ideoloogiliste piiride sees ning ümber. Tekstide ehedus peitub just nende filtrimatus — nii nagu lindile jäädvustatud, nii on need ka paberile pandud, mõnikord isegi keelelise kõnekujundina, säilitades isikupära ja ajaomase keelekasutuse. Lauri ei püüa neid mälestusi tõlgendada või raamidesse suruda, vaid laseb kõnelejal jääda iseendaks.

Lembit Lauri (1929–2000) oli eesti ajakirjanik ja toimetaja, kelle elutöö keskendus peamiselt kultuuriloolise mälu talletamisele. Tema „Kirjutamata memuaaride“ sari, mille neljas osa kuulub, on unikaalne ettevõtmine oma vormi ja sihi poolest: koguda, säilitada ja avaldada neid lugusid, mis muidu jääksid rääkimata või ununeksid kitsa ringi mällu. Lauri töö lähtub veendumusest, et iga elu on kroonika väärt ning iga hääl väärib kuulamist. See teos on eelkõige ajastu portree helide ja häälte kaudu — kirjapandud kuulamine, milles dokumentaalne ja isiklik moodustavad tõese ja puudutava terviku.