Vana diivan. TTR-ajastu melodraama

Lembit Kivisaare romaan „Vana diivan“ kuulub 1970. aastate nõukogude kirjanduse sekka, mis püüdis suhestuda teaduslik-tehnilise revolutsiooni (TTR) ajastuga kaasnevate ühiskondlike ja isiklike muutustega. Teos kasutab iseloomulikku dokumentaalsuse võtet: jutustuse struktuuri on põimitud väljavõtteid ajakirjandusest, intervjuudest ja televaatajate kirjadest. Need fragmendid on aga teadlikult kontekstist eraldatud ja allutatud kirjanduslikule eesmärgile, luues niimoodi segareaalsuse, milles faktid omandavad uue, tihti iroonilise tähenduse. Selline lähenemine annab teosele postmodernistlikke jooni, kuigi see pole peamine rõhuasetus.

Romaani keskmes on kujund „vana diivan“, mis kehastab pigem mõttelist kui füüsilist raskuspunkti. Diivan kui tarbeese sümboliseerib muutuvat kodu- ja elukeskkonda, samal ajal olles fiktiivne element, mille ümber koondub TTR-ajastu inimeste mõtte- ja tundemaailm. Teose žanrimääratlus „melodraama“ ei tähenda siin liialdatud tundelisust, vaid pigem avaldab autor sel moel arvamust selle üle, milliste vastuoludega peab inimene silmitsi seisma ühiskonnas, kus progressiideoloogia varjutab sageli isikliku elu tähenduse. Kivisaar loob kujundi ühest ajastust, kus inimene ise on jäänud omaenda arengu varju ning püüab meeleheitlikult sellele järele jõuda.

Lembit Kivisaar (1929–2002) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle looming käsitles sageli ühiskondlike muutuste ja isikliku eksistentsi põrkumisi. Tema stiilile on omane dokumentaalne laad, iroonia ja tugev sotsiaalne tunnetus. 1970. ja 1980. aastatel püüdis Kivisaar mõtestada muutuvat elu- ja väärtusmaailma nõukogude kontekstis, sageli kasutades oma teostes vahetut allikmaterjali, mida ta kirjanduslikult ümber töötas. „Vana diivan“ on üks tema märgilisemaid katseid ühendada fiktsioon ja dokumentaalne reaalsus kriitiliseks, ent vaoshoitud kujundikeele kaudu mõjuvaks tervikuks.