Paradiisi Illu

Lembit Kivisaare jutustus „Paradiisi Illu“ on realistliku ja samas kergelt iroonilise alatooniga portree ühest väikelinna mehest, kelle elu kulgeb väljaspool suurte sündmuste keskpunkti, kuid mitte ilma sisemise draamata. Peategelane Illu on kohalik omapärane kuju, kelle eluolu ja suhted ümbruskonnaga on korraga lihtsad ja keerukad. „Paradiisiks“ kutsutakse kohalike seas agulit või mahajäetud linnaosa, kus Illu elab ja mille sümboolne tähendus ulatub oluliselt kaugemale pelgalt ruumilisest määratlusest. See on koht, kus igapäevane kulgemine ja omamoodi väärikus põimuvad sisemise vabaduse ja ühiskondliku paigalseisu tunnetusega.

Kivisaar kujutab Illut sooja tähelepanuga, ent ei romantiseeri teda. Illu on lihtne mees, kelle elukäik koosneb väikestest võitudest ja suurematest leppimistest. Ta ei ole kangelane, vaid keegi, kelle kaudu saab autor uurida sotsiaalset äärealust ja inimeseks olemise aluseid. Romaani meeleolu on kohati nukker, kuid mitte lootusetu – see peegeldab vaoshoitud empaatiat elu vastu, mis kulgeb vaikselt, ent kindlalt oma loogikat järgides. Illu suhe „paradiisiga“ on vastuoluline: see on tema pelgupaik, kuid ka piiride markeerija. Loo arengut kannavad edasi episoodilised stseenid, mis koos moodustavad ühe inimese elukaarena tõlgendatava terviku.

Lembit Kivisaar (1925–2011) oli eesti proosakirjanik ja toimetaja, kelle loomingus leidub tihti elu perifeeria tegelasi ning argise absurdi peegeldusi. Tema teosed keskenduvad sageli neile, kes jäävad ühiskondlikest suurmustritest kõrvale, ent kelle kaudu kerkivad esile üldinimlikud väärtused – väärikus, visadus, kodutunne. „Paradiisi Illu“ on üks tema tuntumaid ja armastatumaid teoseid, mis näitab autori oskust kujutada vaikseid lugusid tähenduslikult ja inimlikult. See on portree mitte ainult ühest inimesest, vaid ka ajast, kus suurte plaanide varjus toimusid väikesed, ent olulised elud.