Eluteatri näitelaval. Vanemuine 3. osa

Lembit Antoni mälestusteraamatu „Eluteatri näitelaval. Vanemuine” kolmas osa keskendub tema tööaastatele Tartu teatris Vanemuine, hõlmates ajavahemikku 1960. kuni 1980. aastateni. Kui varasemates köidetes kajastati tema teekonda Moskva GITISes ja Tallinna Draamateatris, siis nüüd avab autor oma meenutustes ühe eesti teatrielu vastuolulisema ja tormilisema peatüki. Teose läbivaks jooneks on Lembit Antoni keeruline ja pingestatud suhe Vanemuise kunstilise juhi Kaarel Irdiga, kellega nende professionaalne koostöö muutus kiiresti isiklikuks vastasseisuks. Antonile, kes oli kõrgema teatrialase haridusega lavastaja, jäi Vanemuises pikaks ajaks suletuks lavastajatool, kuna Ird piirdus tema rolliga üksnes näitlejana. See põhimõtteline konflikt loob raamatu keskse pingejoone, mille kaudu autor vaatleb nii institutsionaalse võimu kui ka isikliku väärikuse küsimusi.

Raamat ei piirdu aga ainult isiklike suhete ja ametialaste piirangute kirjeldamisega. Anton annab laiahaardelise ülevaate Vanemuise tollasest sisekliimast, loomingulisest dünaamikast ja repertuaaripoliitikast. Tema tähelepanekud on tihti kriitilised, ent samas täpsed ja ilustamata. Lugeja saab pildi teatrist, kus loomevabadus põrkus parteilise kontrolli ja isikukultuse piiridega, aga kus sellest hoolimata loodi tugevaid lavastusi ja töötasid pühendunud inimesed. Antoni stiil on ladus ja elav, tihti terava huumoriga vürtsitatud, mis annab isegi keerulistele teemadele vaimuka väljundi. Lisaks isiklikule loole peegeldab teos ka laiemalt eesti teatrielu ja kultuuripoliitika arengut nõukogude ajastu kontekstis, muutes raamatu väärtuslikuks allikaks nii teatriloolasele kui kultuurihuvilisele lugejale.

Lembit Anton (sündinud 1922) on eesti teatrilavastaja, näitleja ja mälestuskirjanik, kelle loominguline tee kulges läbi mitme teatri ja ajastu. Tema seitsmeköiteline sarjatsükkel „Punane katk” ühendab isiklikud kogemused ajaloolise mälu ja kultuurilise kommentaariga, andes tunnistust nii nõukogude aja repressioonidest kui ka vaimsest vastupanuvõimest eesti kultuurielus. Antoni mälestused on otsekohesed ja kriitilised, ent neid läbib tugev eetiline selgroog – usk aususesse, õigusesse ja kunsti tähendusse. „Eluteatri näitelaval. Vanemuine” moodustab tema mälestustesarja väärika lõpppeatüki, kinnitades Antoni kui olulise ja kartmatu hääle koha Eesti teatriloos.