Maja

Lembe Rubeni teos „Maja” põimib mälestusi, isiklikke tähelepanekuid ja arhitektuurilist mõtlemist, luues mitmekihilise loo ühest Tallinna majast ja selle elanikest läbi aja. Raamatu keskmes on konkreetne elamu, mille ajalugu ulatub tagasi eelmise sajandi algusesse, kuid autor ei keskendu ainult hoonele kui objektile – „maja” muutub siin inimeste vaheliste suhete, elu muutumise ja mälu kujunemise sümboliks. Kirjeldused liiguvad argipäevastesse detailidesse: lõhnad, hääled, aknast paistev vaade ja aja jooksul muutuv siseilm. See lähenemine teeb raamatust justkui ajakapsli, milles ühe hoone lugu kohtub linnaruumi ja inimliku kestvusega.

Rubeni tekst ei järgi kindlat jutustavat liini, vaid koosneb fragmendidest, mis loovad lugejas emotsionaalse ja mõtiskleva sideme kirjeldatud keskkonnaga. Maja kui elupaik on pidevas liikumises – vahetuvad elanikud, muutuvad seinavärvid ja mööblitükid, ent mingisugune tuum püsib. Autor põimib oma kirjeldustesse ka arhitektuurilisi ja ajaloolisi viiteid, asetades maja laiemasse kultuurilisse ja sotsiaalsesse konteksti. Nii saab see teos kõnelejaks mitte ainult ühe kivihoone, vaid terve linnaosa ja ajastu eest. Vaikse intensiivsusega esitatud mõtted kutsuvad lugejat aeglustama ja märkama ka iseenda ruumilisi kogemusi.

Lembe Ruben on Eesti autor ja tõlkija, kelle loomingus on olulisel kohal mälestused, kohatunne ja detailitäpsus. Tema kirjutamislaad ühendab dokumentaalse täpsuse ja poeetilise tundlikkuse, võimaldades luua väikestest tähelepanekutest laiaulatusliku tähenduse. „Maja” on üks tema isikupärasemaid teoseid, milles kohtuvad kirjutaja isiklik ajalugu ja oskus jälgida keskkonda sellise tundlikkusega, mis annab argistele asjadele kaalu ja tähenduse.