Vikerkaar

Leida Tigase lasteraamat „Vikerkaar“ koondab endas mitmeid jutte, milles lapselik maailmataju põimub looduse, fantaasia ja argielu detailidega. Autor loob pildi lapse elust ja kogemustest läbi värvikate olustikupiltide, tähelepanekute ja väikeste seikade, milles peegelduvad nii rõõm kui ka segadus, uudishimu ja kasvamine. Vikerkaar kui pealkiri ei viita ainult loodusnähtusele, vaid sümboliseerib ka lapse maailma mitmekihilisust – seda, kuidas üksainus hetk võib sisaldada tervet spektrit emotsioone ja mõtteid. Tigane ei paku suuri sündmusi, vaid peatub väikestes, kuid tähenduslikes olukordades, mis muutuvad tähenduslikuks just tänu lapse pilgule.

Raamatu tekstides on läbivaks motiiviks looduse ja inimese vaheline suhe, milles laps on uudishimulik jälgija ja vahel ka küsija. Tegelased liiguvad metsas, koduõuel, rändavad mõtteis kaugemalegi, kuid kõik see on seotud konkreetsete kogemustega, mille kaudu laps tajub iseennast ja ümbritsevat maailma. Tigase keel on selge ja kujundlik, kuid mitte üleliia lihtsustatud – tema lugudes säilib keeleline rütm ja sisemine rahu. Ta oskab hoida tasakaalu kirjeldava ja tundelise vahel, andes lapsele hääle, mis on korraga usaldusväärne ja poeetiline. Tekstides leidub ka kergelt õpetlikku tooni, kuid see jääb tagaplaanile, ruumi jääb rohkem mõtiskluseks kui manitsuseks.

Leida Tigane (1908–1983) oli eesti lastekirjanik, kelle loomingus põimuvad lihtsad lood, empaatia ning tundlik loodustaju. Tema teosed keskenduvad sageli lapse sisemaailmale ja selle suhestumisele suurema, sageli seletamatu maailmaga. Tigane oskas anda sõna lastele, kes ei olnud ainult passiivsed kuulajad, vaid aktiivsed tajujad ja mõtlejad. „Vikerkaar“ on tüüpiline näide tema hilisloomingust, kus laps näeb maailma värvikalt, ent mitte naiivselt – igas loos on peidus nii küsimus kui ka vastus, aga need jäävad lahti mõtestamiseks just lugeja enda sees.