Seitse pastlapaari

Romaan „Seitse pastlapaari“ on Leida Tigase üks tuntumaid teoseid, mille esmatrükk ilmus 1938. aastal kirjastuses „Loodus“. Raamat pälvis samal aastal romaanivõistlusel teise koha, mis andis autorile tugeva tunnustuse ja avas talle uksi eesti kirjandusmaastikul. Teos eristub oma voolava keele ja heatujulise hoiakuga, sest kuigi käsitletakse elu raskusi ja traagilisi olukordi, vaadeldakse neid huumori ja kergema pilgu läbi. Selline lähenemine andis lugejatele toona värske ja ootamatu elamuse, kuna kirjandus kaldus sageli pigem tõsisesse ja raskepärasesse käsitlusse.

Romaanis seotakse argielulised juhtumid ja inimeste saatused laiemate ühiskondlike ja ajalooliste oludega. Teos näitab, kuidas lihtsate inimeste elus võivad ka väiksemad mured ja rõõmud saada sügavama tähenduse, kui neid vaadelda üldisemate muutuste ja katsumuste taustal. Tigane toob esile inimeste oskuse kohaneda, säilitada huumorimeel ning leida jõudu ka kõige keerulisemates oludes. Just see oskus näha elu koomilist poolt loob romaanile erilise meeleolu ja teeb selle lugejale lähedaseks. Nii toimib „Seitse pastlapaari“ ühtaegu kui ajaloolise aja peegeldus ja kui elurõõmu allikas, mis kutsub märkama, et kergem pilk võib aidata raskustest läbi tulla.

Leida Tigane (1908–1983) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustavad selge jutustamislaad ja huumoriga põimitud inimkujutus. Ta töötas ajakirjanikuna mitmes väljaandes ning kirjutas romaane, jutustusi ja ka lasteraamatuid. Tigane loomingus on sageli keskmes lihtne inimene oma igapäevaelu murede ja rõõmudega, keda autor kujutab sümpaatse soojusega. „Seitse pastlapaari“ jäi tema kõige enam tuntud romaaniks, kuid ta avaldas ka teisi teoseid, mis kajastasid nii omaaegseid ühiskondlikke olusid kui ka inimlikke suhteid. Tigase looming on osa 20. sajandi eesti kirjanduse realistlikust ja elulähedasest suunast, mille väärtus seisneb eelkõige inimlikkuse ja vahetu jutustuse ühendamises.