Lugu kahest laisast varesest

Leida Tigase teos „Lugu kahest laisast varesest“ on lugu, mis on suunatud lastele ja kannab endas ühtaegu nii meelelahutuslikku kui ka õpetlikku joont. Jutustuse keskmes on kaks eriti laiska varesepoega, kes ei viitsi isegi munast õigel ajal välja tulla. Loo alguses hoiatavad naabrid vareseema, et selliste poegadega tuleb tal palju vaeva näha. Nii seatakse algusest peale sisse toon, mis vihjab edasisele arengule: laiskus toob kaasa takistusi ning see paneb nii emalinnu kui ka poegi endid proovile. Tekst on kirjutatud lihtsas, lastele arusaadavas stiilis, kus loomadele omistatakse inimlikke omadusi ja nende kaudu tuuakse välja kasvatuslikke sõnumeid.

Lugu kuulub nende lastejuttude hulka, kus väikestele lugejatele näidatakse, et töö ja pingutus on vältimatu osa elust. Kahe varesepoja liigne mugavus kujuneb probleemiks, sest nad ei taha iseseisvalt hakkama saada ega oma ülesandeid täita. Selline süžee peegeldab moraali, et kergema vastupanu tee ei vii sihile. Vareseema peab tegema lisapingutusi, et laisad pojad eluga toime tuleksid, ning selle kaudu antakse lugejale selge sõnum: vastutust ei saa lõputult teiste õlgadele lükata. Teos seob endas muinasjutuliku jutustamisviisi ja realistliku kasvatusliku põhimõtte.

Leida Tigane oli viljakas eesti lastekirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal just väikestele lugejatele mõeldud lood. Ta töötas nii ajakirjaniku kui ka toimetajana, kuid jäi kõige tuntumaks oma lasteraamatute ja -jutustuste kaudu. Tema teosed olid sageli lihtsad ja mõistetavad, kuid kandsid endas kasvatuselementi, mis oli omane paljudele 20. sajandi keskpaiga lastekirjanduse autoritele. Tigase tegelased on enamasti laste igapäevaelust või loomade maailmast, mis avanes väikesele lugejale äratuntavalt ja samas kujundlikult. „Lugu kahest laisast varesest“ on üks näide tema oskusest siduda meelelahutus ja õpetus ühtseks tervikuks.