Eesti kunstist ja kunstikäsitusest

Raamat sõnastab eesti kunsti ja kunstikäsituse põhiteljed ning seob need selgeks ülevaateks. Teos alustab mõistetest ja töövahenditest: kuidas eristada stiili, žanri ja tehnikat, mis vahe on teose kirjeldusel, tõlgendusel ja väärtustamisel, millal rääkida autoripositsioonist ja millal vastuvõtust. Lugeja liigub alusmõistetest meetoditeni, millega kunstiteost uurida ja vahendada. Tekst hoiab põhijärge: esmalt määratletakse termin, seejärel näidatakse kasutus, lõpuks seotakse see eesti kunsti konkreetse näitega. Selline liikumine loob töökeele, millega käsitleda nii üksikteost kui tervikpilti. Käsitlus ei koorma kõrvalmotiividega, vaid hoiab fookuse küsimusel, kuidas kunst muutub ja kuidas muutub selle mõistmine.

Teos järjestab eesti kunsti arengu loogilise ahelana. Käsitlus toob esile akadeemilise väljaõppe mõju 19. sajandil, rahvusliku eneseteadvuse tugevnemise koos seltsielu ja näitusekultuuri kasvuga, modernistliku murrangu sõdade vahel, sõjajärgse surve ametlike tellimuste ja alternatiivsete praktikate vahekorras ning iseseisvuse taastamisega kaasnenud institutsionaalsed ümberkorraldused. Iga perioodi juures vaadeldakse, kuidas muutus tellija, publik ja kriitika ning millist rolli mängisid näitusepaigad, ühendused ja õppeasutused. Rõhk jääb põhjuslikule seosele: olud kujundavad teose sündi, kriitika kujundab selle liikumist, kool ja muuseum tagavad mälu. Nii tekib pilt, milles kunst on samaaegselt loomepraktika ja avaliku ruumi kokkulepe.

Raamat lõimib kunsti ajaloo ja selle vastuvõtu. Peatükid käsitlevad kriitika keelt, näituseformaatide mõju tähendusele, kollektsioneerimise ja musealiseerimise põhimõtteid ning kunstihariduse rolli. Lugeja saab juhised, kuidas kirjeldada teost ilma hinnanguid ette saatmata, kuidas sõnastada tõlgendus ja kuidas eristada institutsioonilist väärtustust esmasest publikukogemusest. Näited osutavad, et muutub nii pildikeel kui selle lugemise viis: sama motiiv tähendab eri aegadel erinevat, sest raamid on teised. Teos sobib õppevahendiks ja taustatekstiks, mis aitab siduda mõisted, perioodid ja institutsioonid ning võimaldab kunstilugusid käsitleda kontrollitava järjekorra järgi: vaatlus, kontekst, järeldus.