Eesti realism u. 1890-1905

Lehte Taveli uurimus „Eesti realism u. 1890–1905” käsitleb ajajärku, mil eesti kirjanduses kujunes ja kinnistus realismi esteetika. Raamat avab lugejale ülevaate sellest, kuidas tolleaegsed autorid suhestusid ühiskondlike muutuste ja rahvuslike taotlustega, sidudes kirjandusliku väljenduse ühiskondliku elu tegelikkusega. Realismi kaudu püüdsid kirjanikud kujutada elu nii, nagu see oli, tuues esile nii argielu kui ka ühiskonna valupunktid. Taveli töö seob kirjandusloo ja kultuuriloo, pakkudes laiapõhjalist analüüsi, mis aitab mõista, kuidas realistlik meetod eesti kirjanduses oma koha leidis.

Teoses uuritakse mitmeid olulisi autoreid ja nende panust kirjanduslikku arengusse. Realismi esindajad, kelle looming keskendus ühiskonna- ja taluelu kirjeldamisele, tõid eesti kirjandusse uusi tegelasi ja teemasid. Analüüsitakse nii karakterite loomist kui ka seda, kuidas kirjandus peegeldas ja mõjutas lugejate arusaamu oma ajast. Eraldi käsitletakse ajastu esteetilisi vaidlusi ja seda, kuidas realism suhestus romantismi ning hiljem modernismi mõjudega. Raamat pakub seega süsteemset sissevaadet perioodi, mil eesti kirjandus otsis oma häält ja identiteeti uues kultuurilises olukorras.

Lehte Tavel (1931–2022) oli eesti kirjandusteadlane ja pedagoog, kelle uurimistöö keskendus eesti kirjanduse ajaloole, eriti realismi ja rahvusliku liikumisega seotud teemadele. Ta on töötanud õppejõuna ning avaldanud mitmeid teadustöid, mis käsitlevad eesti kirjanduse arengut ja selle seoseid ühiskondlike protsessidega. Taveli põhjalikud analüüsid ja süstemaatiline käsitlusviis on teinud temast tunnustatud kirjandusloo uurija. Raamat „Eesti realism u. 1890–1905” on osa tema panusest eesti kirjandusteadusse, aidates mõista ühe olulise ajajärgu kunstilisi ja ideelisi suundumusi.