Väike valge

Lehte Hainsalu jutustus „Väike valge“ on lüürilise tonaalsusega proosateos, milles põimuvad lapsepõlvemälestused, looduse tähelepanelik vaatlus ja inimsuhete haprus. Loo keskmes on tüdruk nimega Väike Valge, kelle kaudu autor avab kasvamise, tundlikkuse ja maailmatunnetuse mitmekihilisi nüansse. Peategelane ei ole pelgalt tegelaskuju, vaid sümbol, mille kaudu peegeldatakse lapse ja maailma vahelist vaikset dialoogi. Tüdruku pilk on avatud ja uudishimulik, kuid temas peegelduvad ka tunded, mida laps ei pruugi veel sõnastada, ent mis lugeja jaoks omandavad tähendusliku sügavuse.

Teose ruum ja aeg on määratletud pigem meeleolude kui konkreetsete sündmustega. Loodus, koduümbrus ja argised hetked kannavad endas kujundlikkust ja alateadlikke seoseid, mis loovad lüürilise atmosfääri. Autor keskendub hetke intensiivsusele – sellele, kuidas väikesed elamused, näiteks linnu lend või vanaema käsi, salvestuvad lapse teadvusse. Lugu liigub vaikselt, ilma välise dramaatikata, kuid sisemiselt pingestatud rütmis. Selline jutustamisviis kutsub lugejat aeglustuma ja süvenema, kogema maailma justkui lapse pilgu läbi, kus iga pisiasi võib olla tähenduslik ja kõnekas.

Lehte Hainsalu on luuletaja, proosakirjanik ja ühiskonnategelane, kelle loomingut iseloomustab tähelepanelik keelekasutus, humanistlik maailmatunnetus ja tugev sidusus eestluse kultuurilise ja loodusliku taustaga. „Väike valge“ esindab Hainsalu intiimsemat ja poeetilisemat proosaliini, kus lugeja kohtab autorile omast rahulikku, aga süvitsi vaatavat kirjaviisi. See on raamat, mis sobib nii nooremale kui ka täiskasvanud lugejale, pakkudes mitmetasandilist elamust vaiksete, ent tähenduslike lugude austajatele.