Rukis loob pead

Lehte Hainsalu luulekogu „Rukis loob pead“ on tema varasest loominguperioodist pärinev teos, milles avaldub autori tihe side maaelu, looduse ja rahvaliku maailmatunnetusega. Kogu pealkiri viitab loodusmotiivile, mis on ühtaegu konkreetselt visuaalne ja sümboolselt viljakust, rütmilisust ning elu kulgemist tähistav. Hainsalu tekstides ilmneb tugev rütmitaju ja keeleline voolavus, mis ammutavad jõudu rahvaluulest ja suulisest kõnekultuurist. Luuletused toovad esile looduse tsüklilisuse, inimtöö väärikuse ja aja kulgemise tasase vääramatuse, kõnetades nii maast kui inimesest lähtuvat tunnetuslaadi.

Kogu keskmes on elu maal, selle lihtsuses ja rütmilisuses, ent samas ka sügavas tunnetuslikkuses. Hainsalu kujutab tööprotsesse, looduse muutumist ja argipäeva üksikasju, mis tema luules saavad universaalse tähenduse. Tal on oskus seada argiseid pilte nii, et need hakkavad kandma mitmekihilisi tähendusi – näiteks kõrs ei ole ainult taim, vaid ka side mineviku ja tuleviku, üksikisiku ja kogukonna vahel. Tema luule on korraga tummine ja helge, rahulik, ent mitte ükskõikne. Isiklik hääl ja rahvalik kujundimaailm eksisteerivad tasakaalus, luues kooskõla autori sisemise ja välise maailma vahel.

Lehte Hainsalu (sünd. 1938) on eesti kirjanik, luuletaja ja ühiskonnategelane, kelle loomingus on alati olulisel kohal olnud emakeel, identiteet ja kodutunne. Tema varasemad luulekogud, sh „Rukis loob pead“, on tihedalt seotud 1960. aastate luuleuuendusega, milles püüti leida uus väljendusviis, jäädes samas truuks eesti keele rütmile ja looduslähedusele. See kogu tähistas Hainsalu isikupärase poeetilise käekirja kinnistumist, milles peitub ühtaegu rahulik tarkus ja tundlik tähelepanu detailile. Eesti Raamatu väljaandel ilmunud kogu sai heaks näiteks sellest, kuidas modernne luule saab tugineda rahvapärasele ilma seda lihtsustamata.