Nõiamaja. Luuletus lastele

Lehte Hainsalu jutukogu „Nõiamaja“ sisaldab mitmekesise tonaalsusega lühilugusid, milles põimuvad argielu ja muinasjutuline element, reaalsus ja vihje maagiale. Nagu pealkiri viitab, on teost läbivaks motiiviks piir tegeliku ja kujutlusliku vahel – „nõiamaja“ võib tähendada nii konkreetset paika kui ka seisundit, milles tegelased satuvad olukordadesse, kus harjumuspärane maailmatunnetus mõraneb. Lood on kirjutatud tihedas keeles, kus igal sõnal on kaal, ning nende aluseks on inimlikud suhted, ootused, hirmud ja lootused. Fookus on sageli naiskangelastel, kes liiguvad isikliku sisemise äratundmise suunas.

Jutustused ei ole otseselt fantastilised, kuid neis leidub alateadlikke hoovusi, sümboleid ja intuitiivset mõtlemist, mis viitavad vaimsele otsingule ja ümbritseva mitmetähenduslikkusele. Hainsalu tegeleb identiteediküsimustega nii üksikisiku kui ka laiemas kultuurilises plaanis. Paljudes lugudes tõuseb esile vastasseis välise ootuse ja sisemise vajaduse vahel – tegelased püüavad leida oma kohta, väljapääsu või rahu, sageli maailma äärealadel, sõnatus vaikuses või vastuolulistes rollides. Autor ei paku vastuseid, vaid loob ruumi, kus küsimused ise omandavad tähenduse ja kõnekuse.

Lehte Hainsalu on viljakas eesti kirjanik, kelle looming ulatub laste- ja luuletekstidest filosoofilise proosani. Teda iseloomustab sügav kultuuriline juurdumus, tundlik keelekasutus ja oskus anda hääl neile, kes sageli jäävad kirjanduses varju. „Nõiamaja“ on osa tema proosaloomingu isikupärast, milles kohtuvad naiselik kogemus, vaimne äratundmine ja sotsiaalse tunnetuse teravus. See teos kõnetab lugejat, kes otsib kirjanduses vaikseid, kuid mõjuvaid liikumisi inimese sisemaailmas ning peeneid nihkeid nähtava ja nähtamatu piiril.