Luulepuhkusel

„Luulepuhkusel“ on Lehte Hainsalu luulekogu, mis ilmus 1970. aastatel ja koondab endasse valiku tekste, kus isiklikud elamused põimuvad üldisemate tähelepanekutega elu ja inimeste kohta. Juba pealkiri osutab, et tegemist ei ole üksnes tõsise töö või argimurega, vaid hetkega, mil luule saab hingetõmbe, puhkuse vormis väljenduse. Kogu tekstid on eriilmelised, ulatudes intiimsetest pere- ja koduteemadest looduse ja ajatunnetuseni. Luule on siin pigem elu osa kui sellest eemaldatud kunstiline tegevus.

Sisukord avab kogu temaatilise mitmekesisuse. „Abielupuhkusel“ ja „Pisike Pille, enamasti emmetütar“ seovad isikliku ja perekondliku elu detailid poeetilise vaatluslaadiga. „Kolm prisket poega ja üksainus usin eit“ kannab juba rahvalikku tooni, luues elava pildi igapäevasest argihuumorist ja maaelu rütmidest. Teised luuletused, nagu „Tähed nagu sõdurid reas“ või „Öö“, liiguvad intiimsemate ja kosmilisemate kujundite juurde, pakkudes lugejale tunnetust inimese kohast laiemas maailmas. „Mu kallis Hiie“ lõpetab kogu isikliku ja südamliku pildiga, mis seob loodusliku pühapaiga ja inimese sisemise tundemaailma.

Lehte Hainsalu (sündinud 1938) on eesti kirjanik ja luuletaja, kelle looming hõlmab nii luulet, proosat kui ka lastekirjandust. Teda iseloomustab tundlik tähelepanu inimese sisemiste seisundite ja looduse detailide vastu. Tema luules on sageli esiplaanil kodu, ema ja lapse suhe, aga ka sügavamad küsimused inimese ja elu tähenduse kohta. „Luulepuhkusel“ on tema varasemate kogude hulka kuuluv teos, mis näitab autori võimet siduda argine ja poeetiline üheks tervikuks, andes hääle nii intiimsetele mälestustele kui ka laiematele üldistustele.