Lemmiko, vanema poeg. Üks lugu muinasaja lõpult

Lehte Hainsalu Lemmiko, vanema poeg on jutustus, mille tegevus toimub Eesti muinasaja lõpul, ajaloolise pöördehetke eelõhtul. Lugu järgib peategelase, Lemmiko, teekonda küpsemise ja otsuste suunas, kui vana maailm hakkab nihkuma uue ees. Peategelane on ühe vanema pere vanem poeg, kellele langeb järjest enam vastutust nii oma kogukonna kui iseenda ees. Tema vaatluste kaudu avanevad ühiskonna sisemised pinged, väärtuste muutumine ja sisemine heitlus isikliku ja üldise vahel.

Tekst toob esile muinasaja lõpu ajastuomase elukorralduse ja mõttemaailma, kirjeldades nii igapäevaseid toiminguid kui ka rituaale ja uskumusi, mis hakkavad oma tähendust kaotama. Lemmiko silme läbi jälgitakse nii põlvkondade vahetust kui ka kultuurilise järjepidevuse katkemise ohtu. Autor ei keskendu dramaatilisele sündmustikule, vaid aeglasele nihkele mõtteviisis, milles minevik ja tulevik põrkuvad inimese sees.

Raamat ei esita ajalugu teadusliku rekonstruktsioonina, vaid kujutab seda elu kaudu, mis ei ole veel jagunenud möödunuks ja saabuvaks. Lemmiko, vanema poeg toimib kui vaade maailmale, mis hakkab hääbuma mitte äkilise sündmuse, vaid ajas kuhjuva muutuse tõttu. Teos sobib lugejale, keda huvitab inimeste elu ajaloolise murrangu taustal, kus tähelepanu on inimese sisemisel liikumisel, mitte välisel tegevusel.