Luurajad lahkuvad linnast

Leho Männiksoo romaan „Luurajad lahkuvad linnast“ on mõtlik ja žanriliselt mitmekihiline teos, milles pealispinnal kulgev spioonilugu avaneb aegamööda eksistentsialistliku mõtisklusena. Kuigi pealkiri viitab tegevusele ja pingele, ei ole tegemist klassikalise põnevusromaaniga. Pigem kujutab autor luurajat mitte kui romantilist seiklejat, vaid kui üksikut ja kahtlevat inimest, kes on seotud oma ülesannetega rohkem sisemiste tõrgete kui veendumuse kaudu. Linnast lahkumine ei tähenda pelgalt liikumist füüsilises ruumis, vaid ka eemaldumist mingist eluviisist, identiteedist ja võib-olla isegi isiklikust minevikust.

Romaan on kirjutatud lakoonilises stiilis, milles autor väldib liigseid seletusi ja laseb atmosfääril, vihjetel ja pausidel kanda narratiivi. Tegevus liigub vaheldumisi linna anonüümsest tihedusest üksildasemate ja hajusamate paikade suunas, millega kaasneb tegelase vaimne lahtikerimine – soov selgusele jõuda, kuid mitte tingimata vastuseid saada. Luuramine on selles kontekstis pigem eksistentsiaalne seisund kui töö – seisund, milles inimene jälgib teisi, olles samal ajal teadlik, et teda ennast jälgitakse või on ta juba iseenda jälgija. Aeg ja ruum segunevad, ning autor loob teadlikult nihestatuse, mis hoiab pinget ilma klassikalise süžee tipumomente pakkumata.

Leho Männiksoo on eesti kirjanik, kelle loomingus on tunda tugevat huvi inimese sisemaailma ja tema suhete piirilisuse vastu. Ta on kirjutanud nii ilukirjandust kui ka esseistlikke tekste, milles on tunda filosoofilist süvenemist ja soovi avada argielu allhoovusi. „Luurajad lahkuvad linnast“ ilmus kirjastuse Atlex väljaandena, mis on tuntud ka teaduskirjanduse publitseerijana – see peegeldab hästi ka romaani olemust, mis paikneb ilukirjanduse ja mõttelise essee piiril. Tegemist on raamatuga, mis sobib lugejale, keda huvitab peidetud pingega tekst ja küsimused identiteedi, tähenduse ja eraldatuse kohta.