Vana vahva lasteaed

Luulekogu „Vana vahva lasteaed” koondab Leelo Tungla lasteluulet, milles kõneleja vaatleb lasteaia- ja algklassiea argipäeva: mängu, sõprust, jonni ja leppimist, reeglite õppimist ning väikseid töid ja toimetusi. Tekstid on loodud nooremale koolieale ning hoiavad lühikest, rütmilist rida, mis sobib ettelugemiseks ja kaasahäälitamiseks. Luuletustes on jutustav telg, mille ümber liiguvad tuttavad paigad ja tegelased – rühm, õpetaja, kodu ja õu –, nii et lugeja saab siduda kuuldud pildi omaenda kogemusega. Raamat ei moraliseeri; see näitab olukordi, kus laps õpib tegu ja tagajärge seostama, ning laseb muigel töö teha. Selline lähenemine toetab lugemisharjumuse kujunemist ja keelemängu maitse tekkimist just neil, kes on alles rütmi ja riimi avastamas.

Teos ilmub Eesti Raamatu sarjast tuntud esteetikaga ning tugineb Edgar Valteri piltidele, mis laiendavad luuletuste stseene ja lisavad ridadevahelist tegevust. Valteri illustratsioonid osutavad detailidele, mida tekst pelgalt joonega märgib: liikumisele, kellegi pilgule, väikesele vimkale klassis või õues. Nii sünnib dialoog, kus pilt annab vihje ja värsirida kinnitab või nihutab pilku. Kogumik sobib kasutamiseks lugemistunnis ja kodus ettelugemiseks; luuletusi saab võtta eraldi paladena või väikeste teematsüklitena (näiteks „jonn”, „sõprus”, „kasvamine”). Mitmes kultuuri- ja raamatukogukataloogis on köide kirjeldatud just „nooremale koolieale” mõelduna, mis aitab valijal sihtgrupi kiirelt määrata. Allikmaterjal kinnitab ka Valteri rolli illustraatorina; see on osa tema ulatuslikust pildiloomest laste kirjanduses.

Leelo Tungal on eesti lastekirjanduse üks keskseid hääli, kelle luule ja proosa on kujundanud mitme põlvkonna keele- ja rütmitaju. Tema tekstid seovad kõnekeele loomulikkuse ja rangema riimimustri, nii et lapse lugejatee saab alguse mängust ja kordusest, ent liigub märkamatult pildi ja mõtte kooskõla suunas. Tungla loominguline koostöö illustraatoritega – nende hulgas Edgar Valter – on kujundanud paljude raamatute ilme ja kasutusviisi: pilt ei dubleeri rida, vaid lisab info ja kutsub arutlema. „Vana vahva lasteaed” paikneb selles traditsioonis selgelt, andes vanematele ja õpetajatele materjali, millega harjutada rütmi, riimi ja kuulamise oskust ning kinnitada sõnavara, mis kasvab välja lapse enda päevast. Niisugune autoripositsioon toetab lugemispädevust ilma loosungita – jutt ja pilt teevad töö, lugeja võtab sammu edasi.