Ilus vana naine

Leelo Tungla jutukogu „Ilus vana naine”, mis ilmus 1978. aastal kirjastuses Eesti Raamat, koondab endas kümme lühilugu. Kogumiku pealkirjaga avajutt „Ilus vana naine” annab tooni kogu raamatule – tähelepanu keskmes on inimlikud olukorrad, argise elu keerdkäigud ja nende vahel peituvad emotsionaalsed pinged. Lood on mitmekesised nii temaatikalt kui meeleolult: leidub nii sotsiaalset vaadet kui ka vaoshoitud huumorit, samas ei puudu ka sügav isiklik toon. Tungal vaatleb oma tegelasi empaatia ja teravmeelsusega, jättes ruumi lugeja tõlgendustele.

Jutud nagu „Piimamäss”, „Telefon” või „Esimene vasikas” käsitlevad lihtsaid, ent tähenduslikke olukordi, mis avavad inimese sisemaailma või ühiskonna alateadlikke mustreid. Näiteks loos „Liisi Miilbak linna vastu” tõuseb esile põlvkondlik ja elukeskkondlik pinge, samas kui „Vabandage, mu härra!” ja „Artikkel” heidavad pilgu inimsuhete ootamatusele ja suhtlusbarjääridele. Kogumikus vahelduvad realistlikud olustikukirjeldused ja peene psühholoogilise tähelepanuga kirjutatud situatsioonid. Igas loos kajastub autori oskus näha suurt väikestes hetkedes.

Leelo Tungal (sündinud 1947) on eesti kirjanik, kelle looming ulatub lasteluulest memuaaride ja proosani. Ta on tuntud oma täpse keelekasutuse, empaatilisuse ja oskuse poolest tuua esile inimlike tunnete nüansse. „Ilus vana naine” on üks tema varasemaid jutukogusid täiskasvanutele, mis tõendab juba varases loometöös autori tähelepanelikkust elu detailide suhtes. Tungal ei paku mitte pelgalt lugusid, vaid seisukohti ja pilke argielu kihtide alla, võimaldades lugejal end tegelastega samastada või neid kõrvalt mõista.